Seisan

Ma olen üsna mitte-spontaanne inimtüüp. Pigem selline plaanipärane. Ma loodan, et mitte nagu bussigraafik, mis nihkub vaid paar minutit edasi-tagasi. Aga palju puudu ka ei jää.

Aga ma arvan, et tahan muutuda spontaansemaks. Ei, ma ei taha olla täielik boheem, mis oleks ka päris elustav vahelduseks, kuid minu puhul üpriski võimatu, aga selline vahepealne.

Ma arvan, et kui olla hästi plaanipärane ja sihipärane kogu aeg, siis jäävad mõned hetked täiesti tähelepanuta, mõned emotsioonid kogemata, mõned mõtted mõtlemata. Eile käisin Tartu raekoja platsil kuuse juures. Seisin seal. Rahvas liikus ümber. Üks tüdruk seisis veel taamal. Hiljem sain aru, et ta ootas kedagi, ootas mingit tüüpi, kes tuli. Sain aru, et enamik inimesi, kes mind näha võisid, arvasid ilmselt, et ma ootan kedagi või midagi. Noh, et olen seal, et kellegagi kokku saada. Aga ma ei oodanud. Vähemalt mitte plaanipäraselt. Ja see oligi imelik. Mingi teatav mõttemall on ju, et peab toimuma progress ja liikumine. Aga kui selliseid imelikke (minimalistlikke) seisakuid elus ei võta, siis jäävad mõned tõed mõistmata.

Aga ju siis on ikka nii, et midagi peab ootama. Tihti on head asjad, mida oodatakse, motivaatoriteks. Aga kas see tähendab seda, et ilma nendeta poleks motivatsiooni ega mõtet elul? Kõik on korrelatsioonis. Isegi elu ja surm.


Üsna segane monoloog.
Head ootust!^^

Täna hommikul sadas vihma. Ei tea, kas seegi võis mõjuda küsimärk hüüumärk

It's time for healing time to move on
It's time to fix what's been broken too long
Time make right what has been wrong
It's time to find my way to where I belong
There's a wave that's crashing over me
All I can do is surrender


Whatever you're doing inside of me
It feels like chaos somehow there's peace
It's hard to surrender to what I can't see
but I'm giving in to something heavenly

Time for a milestone
Time to begin again
Revaluate who I really am
Am I doing everything to follow your will
or just climbing aimlessly over these hills
So show me what it is you want from me
I give everything I surrender...
To...

Time to face up
Clean this old house
Time to breathe in and let everything out
That I've wanted to say for so many years
Time to to release all my held back tears

[---]Sajab ja sajab.
Sajab sadades sadamates.
Sajab salaja ja avalikult.
Sajab ühteaegu ja järjekindlalt.[---]


Artur.

Nad olid siin.
Korraks. Sõid ja puhkasid.
See kõige kallim
meessugu minu elus.
Mõni tund möödub elus kiiremini kui teine.





Ja ilmselgelt mulle kuluks üks Canoni peegelkaamera ära.

Kopeerisin mõned lõigud järgnevalt aadressilt: http://www.perrynoble.com/2007/09/11/nice-christian-boys-and-girls-make-me-sick/

We don’t need anymore “nice” Christian boys and girls…we need men and women who are madly and passionately in love with Jesus…who have a Philippians 3:10-11 mindset, who take Hebrews 12:2 view in life, who realize Philippians 2:5-11 was the BOLDEST move ever made and who want Matthew 22:36-40 to be true in their own lives.

Someone who is in love with Jesus just doesn’t care–they do not care if they are single, they want what Jesus wants for them. They do not care what people think about the type of house they live in or the kind of car they drive…they just want to see Jesus lifted up–even if that means sacrifice. They do not care if they are blogged about and/or ridiculed–they want to know Christ more and more and are willing to do ANYTHING He asks them to do.

Question–is there anything that God is calling you to do? Anything you need to stop doing? Anything you need to start doing? What is it that is going to take you from being a “nice” follower of Jesus to becoming someone who is radically in love with Him?

I want to be known as a Jesus lover…someone who is passionate about JESUS!

Istusime ühel õhtul Avega surnuaias suvalisel pingil haua peal. Ave sõi seal kooki ja lugesime A. Kasemaa veidraid luuletusi. Kuidagi irooniline vaatepilt mu meelest.

Ma usun, et oled nõus väitega, et me kõik leiame probleeme ja muud tühist, mille üle muretseda ja millest endale valumõtteid tekitada. Nagu Avegagi arutasime, peaks mõneks ajaks kusagile Indoneesiasse või Aafrikasse minema, et mõista, kui väiksed on meie probleemid nende inimeste omadega võrredles, kes seal vaesuses virelema peavad. Kui me siin Eestimaal elades ei pea igal päeval mõtlema sellele, kust puhast joogivett saada või süüa leida, siis peaksime olema väga õnnelikud inimesed.


Mõni ütleks selle peale: Some days you feel like you can conquer the world and some days just don't.
Võibolla inimlikult nii ongi, aga meil on ju Jumal.

Sügis juba käes. Ja jalas.

Sel aastal olen isegi suutnud märgata Tartu sügist. Ilmselt eelmisel aastal olin septembris ametis pigem tänavate äratundmisega, kui puulehtede jälgimisega. Ju sealt see erinevus tulebki. Eile oli hästi ilus üksinda Vallikraavis kõndida ja kui pärast linna tagasi jõudsin, ostsin vanalt õues istuvalt memmelt ühe värske õuna. Kuidagi sõbralik oli teine. Tuju oli jalutada veel seal, kus parasjagu juhtus, ja muuseas avastasin ühe pingi, kuhu kunagi võiks istuda. Kunagi siis, kui ma sealkandis üksi ei pea jalutama. Jäädvustasin oma telefoniga ühe hägusa pildi ka hetkest, mil arvatavasti ema ja laps puu all sügist tunnetamas käisid.

Õhtul tuli tädi külla ja tegin kohupiimakooki kirsside ja purukattega ning makrasalatit. Iris oli hästi tubli ja koristas toad ära. Armas ja hea oli olla.

Täna hommikil käisime Irisega Kolgatal lapsi hoidmas. Kuskil 10 last olid meie taltsutada. Paljud olid hästi aktiivsed ja küll üks lõhkus teise ehitatud maja ära ja teine sai kolmandalt haiget. Mitmeid kordi paari tunni jooksul tuli neid lepitada ja panna teiselt andeks paluma.Eriti armas oli see, et nad üldiselt olidki valmis üksteiselt andeks paluma. Piibel ju ütleb ka, et ^{Lk 7:47}"Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut."

Armastage siis palju!

Laulsime, instrumentisime. KUS avas uksed. Meid oli neli. Oli hea. Oli üllatavalt hea.
Pärast jooksin. Ühe ringi ainult. Ja siis kõndisin väljal. Sellel rohelisel. Jalgpallistaadioni tuli ei kustunud enne. Rääkisin Jumalga. Oli hea. Oli üllatavalt hea.

Inimene mõtleb, aga Jumal juhib samme. See on hea. See on üll...

Paneksin paar ilusat rida kirja ja siis paar koledamat ka, aga kuna ma ei hakka ennast jälle avalikult reflekteerima, siis kirjutan selle laulu sõnad, mida taas kuulan ja kuulan jälle. Saagu see tõeks minu ja Sinu elus:

When peace, like a river, attendeth my way,

When sorrows like sea billows roll;

Whatever my lot, You have taught me to say,

It is well, it is well with my soul.

http://www.youtube.com/watch?v=cPPSG_SpojY&feature=related

Mul on hea Jeesuses. Mujal mitte.

Ra.

Mind vapustab,
et muremõtteid
loeb lambita siin paberil
kesk raskeid raamatuid
nii kaua
üks ingel
üle kitsa laua
kuupaiste kumas
kummargil.

B. Alver

Keldrikakand kena kakand, keldris söönd ja keldris kakand.

Aga kus peaksin mina olema?

Juba ükskord mõtlesin ja nüüd mõtlen jälle, et ma tahaksin Jeesusega õhtust süüa.

Ma ei mõista veel, aga sõidan siiski.

Üks auto sõitis õhtul minust mööda ja tuled olid kustus. Osutasin oma kahe näpukesega kustus esitulede suunas ja minu õnneks tundus mulle, et autojuht sai sellest vihjest aru! Esimest korda õnnestus mul see, mida olin püüdnud varemgi teha. Naljakas, aga see tegi mind õnnelikuks. Ei. Rõõmsaks pigem. Õnn on midagi muud. Vist.

Kodutu vajab kodu.

Kui ma ometi saaksin kuidagi reaalselt neid kodutuid aidata, kes tänavatel ja bussipeatustes virelevad. Mitte korraks, vaid nii, et nende elu saaks korda ja lausa igavikuliselt!

Avastasin, et minu teada eraldi haiglat kodutute jaoks ju polegi ,aga oleks vaja! Väga oleks vaja. Aga samas, kui luua heade tingimustega haigla, siis tahaksid ka need kodutud, kellel tervislikke hädasid tegelikult ei ole, sinna ööbima ja sööma minna. Novot. Sellepärast peakski neile haigla-varjupaiga ehk two-in-one rajama. See tähendaks kahte erinevat osakonda. Aga kuna varjupaik tähendab rohkem nagu üheks või paariks ööks kodu, siis tuleks ikkagi luua midagi püsivamat. Ja kui veel edasi mõelda, siis tegelikult oleks neile psühhoteraapiat või vähemalt nõustamistki vaja, sest need inimesed on ilmselt vaimselt väga katkised.


Eks ma siis loongi selle suure asutuse, kus on meditsiiniosakond+ psühholoogiline abi ja lisaks elamisosakond ja panen sellele nimeks "Kodu".


Võiks ju? Täiega võiks.

Varahommikul kooli jalutades nägin kahte väikest poissi kaklemas. Noh..tegelikult nad ilmselt ei teinud seda halvas mõttes, aga mina ikkagi kartsin, et äkki on asi tõsisem. Koolikiusamine või nii. Läksin siis nende juurde ja tahtsin midagi öelda (nad lahutada), kuid sain aru, et lapsed räägivad vene keelt. Mis siis ikka, panin oma võimed proovile ja küsisin tõsise pilguga: "что ты делаешь?" ning läksin edasi. Tundus, et suurema poisi haare vabanes ja väiksem vist isegi naeris. Igaühel peab olema võimalus maailmaparandaja olla. Kasvõi illusioonis.

Olin õhtul kella 19 paiku loengus, kui õues väga kõvasti müristama hakkas. Ta võttis oma sõbra- vihma- ka kaasa.

Koju jalutades, plätud jalas, läksid mu püksid tagant põlveõndlani musta pori täis. Vaesekesed.

Kodu juures armsal looduslikul väljakul võtsin paljajalu ja tundsin märga pehmet muru jalge all.
Tartu kauni ja sooja kevade nimel tasus isegi see külm talv üle elada. Praegu on vana Dorpat natuke nagu Saaremaa. Selline kodu.







E
l
u

o
n

k
i
n
g
i
t
u
s
!

Nägin kuidas üks mees ja väike poiss vee äärel lutsu viskasid. Ma julgen mõelda, et need olid isa ja poeg. Nägin, kuidas üks mees väikest last vankrisse pani. Ma julgen mõelda, et needki olid isa ja poeg.

Täna oli hästi soe. Õues oli soe. Botaanikaaias muru peal oli soe. Taskus oli soe. Kaubamajas oli soe. Athena keskuse pööningsaalis oli soe. Tagasiteel koju oli soe. Südames aga..vist ikka oli soe.

Lisan kolm toredat pilti eelnevast nädalavahetusest ka.

Meie natuke haledad talgud kahekesi.








Meie uhke pitsa.

Saime pärast emadepäevateenistust Salemis väikestelt lastelt roosid.

Pole selge
mu selgusetu segadus.
On selge
abiandja nimi.
On selge,
et taas on õhtu.
Miks selge taevas ei saa selgineda,
aga selgusetus saab?
Ainult siis saab,
kui on selgitaja.

A.

"Su käte vahele,
viib joostes minu tee.
Su pillav armastus,
on piisav minule.
Hea on vaid siin Su embuses.."

Mul on Suur Jumal!
PP 2011 Pärnu - Je!

Armastuse sündimine. Ha.

Vahel mõtlen, et elu on ikka üks pidev sundimine. Homme hommikul jälle. Esimene sundimine on enda voodist üles ajamine. Ja siis kõik muud sundimised sinna otsa. Tahaksin palju rohkem spontaanselt elada. Ilus unistus, et see oleks parem. Tegelikkus on aga alati teistsugune.

Tahtsin illustreerivat pilti ka sellele väheke morbiidsele jutule lisada ja huvi pärast googeldasin sõna 'sundimine' ning ühe sealtleitud minu arvates 'mitte-teemasse' pildi lisangi teile silmailuks. Äkki kunagi saan minagi aru, miks armastus sundimine on . Kindlasti on. Aga mitte selles primaarses mõttes.


Täpitähed ikka mõjutavad päris palju. [ü] on ju labiaalne kõrge eesvokaal ja pole sama, mis [u] ehk labiaalne kõrge tagavokaal. Olge siis ettevaatlikud! Ei tasu kaardile kirjutada: "Palju õnne tütre sunni puhul", kui oli plaanis midagi paremat soovida.

Kas poleks vahel parem saada mälukaotuse osaliseks, et teatud kohad, viisid ja inimesed ei meenutaks meile enam mälestusi, mis haiget teevad? Vahel mõtlen, et ehk oleks lihtsalt parem, kui neid mälestusi polekski kunagi tekkinudki.

Sinagi oled ilmselt käinud mööda teatud konkreetset tänavat ja adunud, et see paik meenutab midagi, mida meenutada ei tahaks või kuulnud mõnel teisel hetkel mp3-s algavat laulu, millega assotsieerub periood elus, mida jällekord meenutada ei tahaks. Mõtlen, et vahest peaks just sel hetkel kinni võtma sellest negatiivsest läbielamusest, teadvustama probleemi, ning looma sealsamas sellel tänaval või selle loo juures uued ilusad seosed, mida kohe väga meenutada tahaks-ja isegi niiväga, et kasvõi meelega käiks nendel tänavatel rohkem kui vaja ja paneks sama loo kasvõi kümme korda järjest mängima.

Üks positiivsem toon siia lõppu( ehk kuula laulu): Tõnis Mägi- Deja Vu!

Ole hea, aeg on käes
hommikupäike ju paitab
su suletud silmi
ava need ja sa näed
nagu oleks sind kutsutud filmi
ühte vanasse filmi

Jah ükskord on see kõik
juba olnud põrandal tolmu
ja voodisse roninud kollane kass
las jääda see luul
deja vu
deja vu

Tuleb päev, tühi päev
on aega, et viibida rannal
ja ujuda kaua
soovi nüüd mida vaid
sest raadios on Linna
kes laulab ja leib jahtub laual

Jah ükskord on see kõik
juba olnud põrandal tolmu
ja voodisse roninud kollane kass
las jääda see luul
deja vu
deja vu

Üks kaasaegne autor on öelnud: "Nad ei oska südant teisiti liigutada kui ainult talle valu tehes."


Mõtlen,
et
küllap
olen
vahel
eneselegi
teadmata
enda
ja
ka
teiste
südametega
just
niiviisi
käitunud.

Aeg on avada silmad. Tahan ju hoida seda, keda armastan.

Täna...

..nägin, kuidas liinibussi astus üks põhikooli poiss. Mitmete vanemate naisterahvast kõrval oli üksikuid vabu kohti, kus oleks saanud istet võtta. Ilmselt pikemalt aru pidamata, eelistas too poiss püsti seisma jääda.
Mõtlen, kas isegi lapsed on kaotanud julguse, enesekindluse, lihtsameelsuse ning asunud käima enda vanematelt päritava tuimuse ning enesekesksuse teed? Tundub, et selle üle pole mõtet enam imestadagi. Eks ma ise ju seisin ka püsti..

..nägin aknal jõulukaunistust. Tere, märts!

..nägin meest, kes Kuu poe vastas pingil istus. Olgu öeldud, et pink oli umbes 30- kraadise nurga all viltu. Lumi oli teinud oma töö. Sellegipoolest näis, et see väike asjaolu seda meest ei häirinud. Seda vaatepilti nähes, ei mõelnud ma niivõrd sellele, kas see mees seal võiks olla joodikukarva, vaid sellele, et minagi ju võiksin vahel minna ja õhtuhämaruses istuda üksinda üksikul pingil.

PS! Saime õega kodust paki. Seal olid kartulid, šokolaad, mandariinid, pomelo, sink, munad, banaanid, pirnid ja hapukurgipurk. Sellise kingituse peale võiksin isegi märtsikuised jõulukaunistused lubatavaks muuta.

Ahjaa. Head emakeelepäeva,
eestlased!

Ma ei tea, mis must saab.

Ma ikka ei saa veel üle mõttest, et tahaksin nädalake või kuu aega viibida vanas ajastus ja elada seda elu, mis tol ajal oli. Ma ei mõtle niiväga neid hiiglaslikke põllu- ja karjatöid, aga eelkõige tahaksin kogeda keset talve seda tunnet, kui kogu pere on väikeses talumajakeses koos, istuda õhtul laua ümber, millel põleb väike küünal, ja filosofeerida ning SUHELDA oma lähedastega. Täna, tarbimis-ja infotehnoloogiaajastul on väärtused kuidagi väga paigast ära nihkunud. Mitte, et ma kodus olles oma perekonnaga ei suhtleks, aga kindlasti(!) palju vähem, kui ma tegelikult tahaksin. Nii palju on asju, tegevusi, mis meie aja ära võtavad. Ei! Tegelikult me ise ju anname selle ära. Võimalik, et see talupilt on mingisugune idüll mu peas, mis tegelikkuses sel moel väga eksisteerinud ei ole, aga sellegipoolest ei taha ma sellest mõttest loobuda.
Mu elu on viimase poole aasta jooksul palju rohkem sisaldanud arvutitunde, facebooki ja kõike muud nö mõttetut, mis varastab mu aja ja muudab tegelikkuses mu isiksust. Peaks mõne muutuse käsile võtma.

Kummaline, et eelmise aasta sügisel, kui ma veel Saaremaal elasin, igatsesin tagasi suvilasse ja mere äärde. Põhjus oli lihtne: ma tahtsin aega. Aega, et mõelda. Mäletan hetki, kui suveõhtutel mere ääres kummulioleva kasse paadi peal üksinda istusin, vaatasin päikeseloojangut ja olin. Seda nimetatakse vist nostalgiaks. Olgu siis nii.


Käisin eelmisel nädalavahetusel Riias. (Sexual Revolution, Jesus Culture, Kris Valloton ja Nathan Edwardson+ sõbrad, Riia vanalinn, Alfa, Lido, Hupa, Maci jäätis, mittetossav Ford Escort, jutukad lätlased, kummaline ürituse korraldus jms. ) Kahesõnaga: tore oli.



Üleeelmisel nädalavahetusel käisin kodus Saaremaal ja talvelaagris. Seal oli ka tore.



Sel nädalavahetusel püüan rahulikumalt olla. Eks need toredusedki väsitavad omalmoel.


Kuulatan. Keegi teeb siin TÜ peahoones hääleharjutusi. See mõjub imelikult.

Ave

Käisin täna õhtul Avega Konsumis. Tüüp ostis Valget klaari ja kalmuküünla. Ma olin natuke segaduses ja ei saanud aru, milleks see surnuaiaküünal vajalik peaks olema. Tean ju küll, et ta on selline emo ja armastab surnuaias käia ja ära kibestuda, aga ikkagi tundus kummaline.

Õues sain aru küll, miks ta sellise imeliku ostu oli teinud- ta tahtis selle mulle kinkida...ja kinkiski.

Ave on ikka selline suur kingitus mu jaoks. Ja mitte jõuludel ei leidnud ma teda kuuse alt pakist, vaid 2010 aasta sügisel Tartust. Järgmisel nädalal läheb ta Tartust minema ja kohe peale seda ka tervest Eestist. (Aga ma ei tohi tema ees selle lahkumise pärast väga vinguda, sest muidu ta ütleb jälle, et ma olen drama queen.)


Ja seda lühikest juttu jääb illustreerima pilt, millel armas Ave üritab püüdlikult minu tüüpilist näoilmet järgi teha. Ilmselgelt peab ta seda veel harjutama.

Hea on vahel jõuda sellisesse punkti, kus tunned, et kõik siin Päikese all on tegelikult ikka nii tühine ja saada aru, et Jumal ainsana omab elus tõelist väärtust ja ilma Temata poleks meie elul erilist sisu.




Hing ja vaim ilma Jumalata on nagu inimene, kes on jäänud maailma üksinda: ta võib õigupoolest minna restoranidesse ja poodidesse ning vedada endale koju kõik vähegi kõlblikud hõrgutised, maiustused ja delikatessid; jalutada raamatukokku ning ilma kellegi loata omistada hunnikute viisi raamatuid; kõndida sisse mõnest emt-poest ning võtta endale kõik seal leiduvad tehnoloogiasaavutuste produktid; lüüa puruks hoonete aknaid-uksi, ilma et keegi oleks välja tegemas või trahvikviitungit lehvitamas; mängida Vanemuise kontserdisaalis loata klaverit; kõndida üle kaarsilla ilma, et keegi kaamerate taga sind jälgiks; varastada riietepoest Adidase tosse ning Armani prille ning teha mida iganes muud vähegi tol hetkel võimalikku..Aga ilmselge on see, et inimene üksinda ei oleks sellegipoolest sellise olukorra üle õnnelik. Kõik need "võimalused", mis tal avaneksid, ei omaks enam tähtsust. Ta oleks üksinda. Tühi. Eesmärgitu. Rahuldamatu. Õnnetu. Mõttetu. Kõik see, milles inimene inimlikult suudaks sellises olukorras veel mõtte leida, oleks tegelikkuses tühine.

1Koguja, Taaveti poja, Jeruusalemma kuninga sõnad.
²"Tühisuste tühisus," ütleb Koguja,
"tühisuste tühisus, kõik on tühine!"

8Kõigist asjust, mis väsitavad,
ei suuda ükski rääkida:
silm ei küllastu nägemast
ja kõrv ei täitu kuulmast.

24. jaanuar 2011

20 aastat sai minu ajaarvamise algusest täis.



















See pisike poja vasakul pildil oleks tahtnud enda toodud lille pärast ära minnes jälle endaga kaasa võtta.






















Merilyn ja Taavet leidsid voodi alt viiulid üles.

















Armsad Markus & Iris

Luule on nii sügav, nii sügavalt hea.

"Vihm, vihm sajab minusse.
Kõik mu klaasid on lennanud puruks.
Tähed sätendavad mu paljastatud sydamel,
lind paneb võpatama mu pilgu.
See siin on minu laul:
sel sekundil, kui tahan olla, lakkan olemast,
mu tasakaal on mööduja ekslevas mõttes, nooruki tujus.
Tyhi on mu tugi, tähtipeegeldav klaas, aga teadmatut tähendust täis.
Kui kõnelen, kiirus ja kaugus naeravad: nõus."

Triin Soomets



Või äkki Triin eksis ja tegelikult on nii: "Sel sekundil, kui tahan olla, olengi."



Kes teab.

Iris tuli eile õhtul Tartusse. Nüüd on parem olla. Varsti läheb jälle. Varsti lähen midagi.

Tahtsin talle eile sefiirikorvikesi tervituseks valmistada. Terve päev oli parem õppida, sest teadsin, et õhtul saan midagi uut eksperimenteerida.. Käisin poes ja ostsin isegi esimest korda elus želatiini.
Puänt on sellel idüllil ka. Nimelt, ma panin kogemata siirupi valmistamiseks vajaliku veekoguse 10 korda suurema kui see oli mõeldud. Lihtne põhjendus: ajasin sassi milliliitrite teisenduse..ja asi läks untsu. Korvikesed tulid välja, aga sefiir mitte. Natuke täbar jah, ma tean.

Aga tegelikult ongi ju nii, et natuke tõrva meepotis rikub kogu mee ära. Natuke valet, natuke vargust, natuke abielurikkumist, natuke ebajumalateenimist.. natuke pattu..


Lugesin täna Doris Kareva luuletusi. Mõne mõtte neist võiks omistada küll.

Kui kõnelda üksainus kord

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Ärme siis tardu!

Kirjakoht:
^{Gl 2:20}nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.

Ja laul:
Mari Pokinen: No näed

http://www.youtube.com/watch?v=2uKsx2U9v6w

Täna. oli. imelik. päev. Jah.

Ärkasin hiljem, kui oleksin võinud. Passisin liiga kaua kodus ja mõtlesin, kuidas ja mis süsteemiga ning järjekorras oma suuri eksamimaterjale õppima hakata. Läksin lõpuks umbes 14 kopikatega bussipeatusesse, et rõõmsalt linna minna- raamatukokku. Ja peale 15-20 minutit sain aru, et olin bussist kas maha jäänud VÕI jääb see jälle tosin minuteid hiljaks. Ja nonäed.. ootasingi seal külmas 40 minutit. Ahjaa..üks tädike oli umbes pool aega mulle seltsiks.. muidugi mitte niisama.. ta ootas ka ju bussi. Tänapäeval enam nii ju ei ole, et keegi suvaline jääb sinuga bussi ootama, aga tegelikult võiks. See oleks ilus. Aga mitte ilusam kui praegune ilm. Või siiski.

Tore on see, et ma siiski jõudsin raamatukokku ja tore on ka see, et ma leidsin üles riiulite vahelt Psühholoogia õpiku.(See pole üldse nii kerge, kui tundub.) Ja õppisingi seal mitu tundi.., kuid siiski umbes poole vähem, kui olin lootnud.

Aga tore oli see, et me Avega õhtul jälle surnuaias käisime. Esialgne plaan oli 23:23 Rahumäel kokku saada. Umbes nii läkski...onju, Ave? Krematooriumihoone ees olime kuidagi ekstra kaua. Pildilt ju näha.



Ma nüüd üritasin rõõmsama postituse teha. Alustuseks päris piisav ju?

Ja siis üks äge laul ka. (Ärge siis sõnu kuulake, sest need pole nii rõõmsad)
http://www.youtube.com/watch?v=I6cdPeYJh0s

NB! Ma maksin täna eurodes. Huhh.