Istusime ühel õhtul Avega surnuaias suvalisel pingil haua peal. Ave sõi seal kooki ja lugesime A. Kasemaa veidraid luuletusi. Kuidagi irooniline vaatepilt mu meelest.

Ma usun, et oled nõus väitega, et me kõik leiame probleeme ja muud tühist, mille üle muretseda ja millest endale valumõtteid tekitada. Nagu Avegagi arutasime, peaks mõneks ajaks kusagile Indoneesiasse või Aafrikasse minema, et mõista, kui väiksed on meie probleemid nende inimeste omadega võrredles, kes seal vaesuses virelema peavad. Kui me siin Eestimaal elades ei pea igal päeval mõtlema sellele, kust puhast joogivett saada või süüa leida, siis peaksime olema väga õnnelikud inimesed.


Mõni ütleks selle peale: Some days you feel like you can conquer the world and some days just don't.
Võibolla inimlikult nii ongi, aga meil on ju Jumal.