Ave

Käisin täna õhtul Avega Konsumis. Tüüp ostis Valget klaari ja kalmuküünla. Ma olin natuke segaduses ja ei saanud aru, milleks see surnuaiaküünal vajalik peaks olema. Tean ju küll, et ta on selline emo ja armastab surnuaias käia ja ära kibestuda, aga ikkagi tundus kummaline.

Õues sain aru küll, miks ta sellise imeliku ostu oli teinud- ta tahtis selle mulle kinkida...ja kinkiski.

Ave on ikka selline suur kingitus mu jaoks. Ja mitte jõuludel ei leidnud ma teda kuuse alt pakist, vaid 2010 aasta sügisel Tartust. Järgmisel nädalal läheb ta Tartust minema ja kohe peale seda ka tervest Eestist. (Aga ma ei tohi tema ees selle lahkumise pärast väga vinguda, sest muidu ta ütleb jälle, et ma olen drama queen.)


Ja seda lühikest juttu jääb illustreerima pilt, millel armas Ave üritab püüdlikult minu tüüpilist näoilmet järgi teha. Ilmselgelt peab ta seda veel harjutama.