Kodutu vajab kodu.

Kui ma ometi saaksin kuidagi reaalselt neid kodutuid aidata, kes tänavatel ja bussipeatustes virelevad. Mitte korraks, vaid nii, et nende elu saaks korda ja lausa igavikuliselt!

Avastasin, et minu teada eraldi haiglat kodutute jaoks ju polegi ,aga oleks vaja! Väga oleks vaja. Aga samas, kui luua heade tingimustega haigla, siis tahaksid ka need kodutud, kellel tervislikke hädasid tegelikult ei ole, sinna ööbima ja sööma minna. Novot. Sellepärast peakski neile haigla-varjupaiga ehk two-in-one rajama. See tähendaks kahte erinevat osakonda. Aga kuna varjupaik tähendab rohkem nagu üheks või paariks ööks kodu, siis tuleks ikkagi luua midagi püsivamat. Ja kui veel edasi mõelda, siis tegelikult oleks neile psühhoteraapiat või vähemalt nõustamistki vaja, sest need inimesed on ilmselt vaimselt väga katkised.


Eks ma siis loongi selle suure asutuse, kus on meditsiiniosakond+ psühholoogiline abi ja lisaks elamisosakond ja panen sellele nimeks "Kodu".


Võiks ju? Täiega võiks.

Varahommikul kooli jalutades nägin kahte väikest poissi kaklemas. Noh..tegelikult nad ilmselt ei teinud seda halvas mõttes, aga mina ikkagi kartsin, et äkki on asi tõsisem. Koolikiusamine või nii. Läksin siis nende juurde ja tahtsin midagi öelda (nad lahutada), kuid sain aru, et lapsed räägivad vene keelt. Mis siis ikka, panin oma võimed proovile ja küsisin tõsise pilguga: "что ты делаешь?" ning läksin edasi. Tundus, et suurema poisi haare vabanes ja väiksem vist isegi naeris. Igaühel peab olema võimalus maailmaparandaja olla. Kasvõi illusioonis.

Olin õhtul kella 19 paiku loengus, kui õues väga kõvasti müristama hakkas. Ta võttis oma sõbra- vihma- ka kaasa.

Koju jalutades, plätud jalas, läksid mu püksid tagant põlveõndlani musta pori täis. Vaesekesed.

Kodu juures armsal looduslikul väljakul võtsin paljajalu ja tundsin märga pehmet muru jalge all.
Tartu kauni ja sooja kevade nimel tasus isegi see külm talv üle elada. Praegu on vana Dorpat natuke nagu Saaremaa. Selline kodu.







E
l
u

o
n

k
i
n
g
i
t
u
s
!

Nägin kuidas üks mees ja väike poiss vee äärel lutsu viskasid. Ma julgen mõelda, et need olid isa ja poeg. Nägin, kuidas üks mees väikest last vankrisse pani. Ma julgen mõelda, et needki olid isa ja poeg.

Täna oli hästi soe. Õues oli soe. Botaanikaaias muru peal oli soe. Taskus oli soe. Kaubamajas oli soe. Athena keskuse pööningsaalis oli soe. Tagasiteel koju oli soe. Südames aga..vist ikka oli soe.

Lisan kolm toredat pilti eelnevast nädalavahetusest ka.

Meie natuke haledad talgud kahekesi.








Meie uhke pitsa.

Saime pärast emadepäevateenistust Salemis väikestelt lastelt roosid.

Pole selge
mu selgusetu segadus.
On selge
abiandja nimi.
On selge,
et taas on õhtu.
Miks selge taevas ei saa selgineda,
aga selgusetus saab?
Ainult siis saab,
kui on selgitaja.

A.

"Su käte vahele,
viib joostes minu tee.
Su pillav armastus,
on piisav minule.
Hea on vaid siin Su embuses.."

Mul on Suur Jumal!
PP 2011 Pärnu - Je!