Täna. oli. imelik. päev. Jah.

Ärkasin hiljem, kui oleksin võinud. Passisin liiga kaua kodus ja mõtlesin, kuidas ja mis süsteemiga ning järjekorras oma suuri eksamimaterjale õppima hakata. Läksin lõpuks umbes 14 kopikatega bussipeatusesse, et rõõmsalt linna minna- raamatukokku. Ja peale 15-20 minutit sain aru, et olin bussist kas maha jäänud VÕI jääb see jälle tosin minuteid hiljaks. Ja nonäed.. ootasingi seal külmas 40 minutit. Ahjaa..üks tädike oli umbes pool aega mulle seltsiks.. muidugi mitte niisama.. ta ootas ka ju bussi. Tänapäeval enam nii ju ei ole, et keegi suvaline jääb sinuga bussi ootama, aga tegelikult võiks. See oleks ilus. Aga mitte ilusam kui praegune ilm. Või siiski.

Tore on see, et ma siiski jõudsin raamatukokku ja tore on ka see, et ma leidsin üles riiulite vahelt Psühholoogia õpiku.(See pole üldse nii kerge, kui tundub.) Ja õppisingi seal mitu tundi.., kuid siiski umbes poole vähem, kui olin lootnud.

Aga tore oli see, et me Avega õhtul jälle surnuaias käisime. Esialgne plaan oli 23:23 Rahumäel kokku saada. Umbes nii läkski...onju, Ave? Krematooriumihoone ees olime kuidagi ekstra kaua. Pildilt ju näha.



Ma nüüd üritasin rõõmsama postituse teha. Alustuseks päris piisav ju?

Ja siis üks äge laul ka. (Ärge siis sõnu kuulake, sest need pole nii rõõmsad)
http://www.youtube.com/watch?v=I6cdPeYJh0s

NB! Ma maksin täna eurodes. Huhh.