Ma ikka ei saa veel üle mõttest, et tahaksin nädalake või kuu aega viibida vanas ajastus ja elada seda elu, mis tol ajal oli. Ma ei mõtle niiväga neid hiiglaslikke põllu- ja karjatöid, aga eelkõige tahaksin kogeda keset talve seda tunnet, kui kogu pere on väikeses talumajakeses koos, istuda õhtul laua ümber, millel põleb väike küünal, ja filosofeerida ning SUHELDA oma lähedastega. Täna, tarbimis-ja infotehnoloogiaajastul on väärtused kuidagi väga paigast ära nihkunud. Mitte, et ma kodus olles oma perekonnaga ei suhtleks, aga kindlasti(!) palju vähem, kui ma tegelikult tahaksin. Nii palju on asju, tegevusi, mis meie aja ära võtavad. Ei! Tegelikult me ise ju anname selle ära. Võimalik, et see talupilt on mingisugune idüll mu peas, mis tegelikkuses sel moel väga eksisteerinud ei ole, aga sellegipoolest ei taha ma sellest mõttest loobuda.
Mu elu on viimase poole aasta jooksul palju rohkem sisaldanud arvutitunde, facebooki ja kõike muud nö mõttetut, mis varastab mu aja ja muudab tegelikkuses mu isiksust. Peaks mõne muutuse käsile võtma.

Kummaline, et eelmise aasta sügisel, kui ma veel Saaremaal elasin, igatsesin tagasi suvilasse ja mere äärde. Põhjus oli lihtne: ma tahtsin aega. Aega, et mõelda. Mäletan hetki, kui suveõhtutel mere ääres kummulioleva kasse paadi peal üksinda istusin, vaatasin päikeseloojangut ja olin. Seda nimetatakse vist nostalgiaks. Olgu siis nii.


Käisin eelmisel nädalavahetusel Riias. (Sexual Revolution, Jesus Culture, Kris Valloton ja Nathan Edwardson+ sõbrad, Riia vanalinn, Alfa, Lido, Hupa, Maci jäätis, mittetossav Ford Escort, jutukad lätlased, kummaline ürituse korraldus jms. ) Kahesõnaga: tore oli.



Üleeelmisel nädalavahetusel käisin kodus Saaremaal ja talvelaagris. Seal oli ka tore.



Sel nädalavahetusel püüan rahulikumalt olla. Eks need toredusedki väsitavad omalmoel.


Kuulatan. Keegi teeb siin TÜ peahoones hääleharjutusi. See mõjub imelikult.