Keegi magab. Keegi nutab. Keegi muretseb. Keegi oigab. Keegi naerab. Keegi sünnib. Keegi sureb.
Me pidasime vanaema 70. juubelit. Söime, naersime, laulsime, kallistasime.. Ja õhtul käisime saunas ja rääkisime tädi ja emmega hetkeks.. surmast. Ma olen mõelnud, et ma ei oskaks isegi ette kujutada, kuidas ma elaksin üle kellega lähedase surma. See tundub liiga raske, liiga võimatu. See hirmutab. Eriti masendav oleks sellisel teemal pikemalt kirjutada praegu. Isegi, kui väliselt ehk sobiksid ilm ja teema kokku, oleks see vaimselt liiga rusuv. Ei. Ma ei tee seda. Kell on liiga palju.
Niii nagu osad inimesed on vangistatud alkoholis, tubakas, narkootikumides, seksis, rahustites ja paljus muus, samamoodi tahaksin mina olla vangistatud Kristuses.
Mõtle nüüd hetkeks. Kui homme algaks sõda Sinu kodulinnas. Taevas lendaksid sõjalennukid, riigile esitataks pommiähvardusi, perekondi evakueeritaks ning Sinu kodu oleks järgmisel hetkel tühipaljas kivihunnik? Ütle, kelle peale sa loodaksid? Abikaasa või isa või mõne riigijuhi peale?
Rumal on oletada, et kõik halvad asjad käivad meist kaarega mööda ja saame edukalt iseenesestki hakkama.
My hope is in the Lord.
http://www.youtube.com/watch?v=_mX6Ez5wFJM
Ps. Mu eesmärk ei olnud masendada. Palun vabandust seljuhul.
Astra.
