24. jaanuar 2011

20 aastat sai minu ajaarvamise algusest täis.



















See pisike poja vasakul pildil oleks tahtnud enda toodud lille pärast ära minnes jälle endaga kaasa võtta.






















Merilyn ja Taavet leidsid voodi alt viiulid üles.

















Armsad Markus & Iris

Luule on nii sügav, nii sügavalt hea.

"Vihm, vihm sajab minusse.
Kõik mu klaasid on lennanud puruks.
Tähed sätendavad mu paljastatud sydamel,
lind paneb võpatama mu pilgu.
See siin on minu laul:
sel sekundil, kui tahan olla, lakkan olemast,
mu tasakaal on mööduja ekslevas mõttes, nooruki tujus.
Tyhi on mu tugi, tähtipeegeldav klaas, aga teadmatut tähendust täis.
Kui kõnelen, kiirus ja kaugus naeravad: nõus."

Triin Soomets



Või äkki Triin eksis ja tegelikult on nii: "Sel sekundil, kui tahan olla, olengi."



Kes teab.

Iris tuli eile õhtul Tartusse. Nüüd on parem olla. Varsti läheb jälle. Varsti lähen midagi.

Tahtsin talle eile sefiirikorvikesi tervituseks valmistada. Terve päev oli parem õppida, sest teadsin, et õhtul saan midagi uut eksperimenteerida.. Käisin poes ja ostsin isegi esimest korda elus želatiini.
Puänt on sellel idüllil ka. Nimelt, ma panin kogemata siirupi valmistamiseks vajaliku veekoguse 10 korda suurema kui see oli mõeldud. Lihtne põhjendus: ajasin sassi milliliitrite teisenduse..ja asi läks untsu. Korvikesed tulid välja, aga sefiir mitte. Natuke täbar jah, ma tean.

Aga tegelikult ongi ju nii, et natuke tõrva meepotis rikub kogu mee ära. Natuke valet, natuke vargust, natuke abielurikkumist, natuke ebajumalateenimist.. natuke pattu..


Lugesin täna Doris Kareva luuletusi. Mõne mõtte neist võiks omistada küll.

Kui kõnelda üksainus kord

Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Ärme siis tardu!

Kirjakoht:
^{Gl 2:20}nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.

Ja laul:
Mari Pokinen: No näed

http://www.youtube.com/watch?v=2uKsx2U9v6w

Täna. oli. imelik. päev. Jah.

Ärkasin hiljem, kui oleksin võinud. Passisin liiga kaua kodus ja mõtlesin, kuidas ja mis süsteemiga ning järjekorras oma suuri eksamimaterjale õppima hakata. Läksin lõpuks umbes 14 kopikatega bussipeatusesse, et rõõmsalt linna minna- raamatukokku. Ja peale 15-20 minutit sain aru, et olin bussist kas maha jäänud VÕI jääb see jälle tosin minuteid hiljaks. Ja nonäed.. ootasingi seal külmas 40 minutit. Ahjaa..üks tädike oli umbes pool aega mulle seltsiks.. muidugi mitte niisama.. ta ootas ka ju bussi. Tänapäeval enam nii ju ei ole, et keegi suvaline jääb sinuga bussi ootama, aga tegelikult võiks. See oleks ilus. Aga mitte ilusam kui praegune ilm. Või siiski.

Tore on see, et ma siiski jõudsin raamatukokku ja tore on ka see, et ma leidsin üles riiulite vahelt Psühholoogia õpiku.(See pole üldse nii kerge, kui tundub.) Ja õppisingi seal mitu tundi.., kuid siiski umbes poole vähem, kui olin lootnud.

Aga tore oli see, et me Avega õhtul jälle surnuaias käisime. Esialgne plaan oli 23:23 Rahumäel kokku saada. Umbes nii läkski...onju, Ave? Krematooriumihoone ees olime kuidagi ekstra kaua. Pildilt ju näha.



Ma nüüd üritasin rõõmsama postituse teha. Alustuseks päris piisav ju?

Ja siis üks äge laul ka. (Ärge siis sõnu kuulake, sest need pole nii rõõmsad)
http://www.youtube.com/watch?v=I6cdPeYJh0s

NB! Ma maksin täna eurodes. Huhh.