Kas poleks vahel parem saada mälukaotuse osaliseks, et teatud kohad, viisid ja inimesed ei meenutaks meile enam mälestusi, mis haiget teevad? Vahel mõtlen, et ehk oleks lihtsalt parem, kui neid mälestusi polekski kunagi tekkinudki.

Sinagi oled ilmselt käinud mööda teatud konkreetset tänavat ja adunud, et see paik meenutab midagi, mida meenutada ei tahaks või kuulnud mõnel teisel hetkel mp3-s algavat laulu, millega assotsieerub periood elus, mida jällekord meenutada ei tahaks. Mõtlen, et vahest peaks just sel hetkel kinni võtma sellest negatiivsest läbielamusest, teadvustama probleemi, ning looma sealsamas sellel tänaval või selle loo juures uued ilusad seosed, mida kohe väga meenutada tahaks-ja isegi niiväga, et kasvõi meelega käiks nendel tänavatel rohkem kui vaja ja paneks sama loo kasvõi kümme korda järjest mängima.

Üks positiivsem toon siia lõppu( ehk kuula laulu): Tõnis Mägi- Deja Vu!

Ole hea, aeg on käes
hommikupäike ju paitab
su suletud silmi
ava need ja sa näed
nagu oleks sind kutsutud filmi
ühte vanasse filmi

Jah ükskord on see kõik
juba olnud põrandal tolmu
ja voodisse roninud kollane kass
las jääda see luul
deja vu
deja vu

Tuleb päev, tühi päev
on aega, et viibida rannal
ja ujuda kaua
soovi nüüd mida vaid
sest raadios on Linna
kes laulab ja leib jahtub laual

Jah ükskord on see kõik
juba olnud põrandal tolmu
ja voodisse roninud kollane kass
las jääda see luul
deja vu
deja vu

Üks kaasaegne autor on öelnud: "Nad ei oska südant teisiti liigutada kui ainult talle valu tehes."


Mõtlen,
et
küllap
olen
vahel
eneselegi
teadmata
enda
ja
ka
teiste
südametega
just
niiviisi
käitunud.

Aeg on avada silmad. Tahan ju hoida seda, keda armastan.

Täna...

..nägin, kuidas liinibussi astus üks põhikooli poiss. Mitmete vanemate naisterahvast kõrval oli üksikuid vabu kohti, kus oleks saanud istet võtta. Ilmselt pikemalt aru pidamata, eelistas too poiss püsti seisma jääda.
Mõtlen, kas isegi lapsed on kaotanud julguse, enesekindluse, lihtsameelsuse ning asunud käima enda vanematelt päritava tuimuse ning enesekesksuse teed? Tundub, et selle üle pole mõtet enam imestadagi. Eks ma ise ju seisin ka püsti..

..nägin aknal jõulukaunistust. Tere, märts!

..nägin meest, kes Kuu poe vastas pingil istus. Olgu öeldud, et pink oli umbes 30- kraadise nurga all viltu. Lumi oli teinud oma töö. Sellegipoolest näis, et see väike asjaolu seda meest ei häirinud. Seda vaatepilti nähes, ei mõelnud ma niivõrd sellele, kas see mees seal võiks olla joodikukarva, vaid sellele, et minagi ju võiksin vahel minna ja õhtuhämaruses istuda üksinda üksikul pingil.

PS! Saime õega kodust paki. Seal olid kartulid, šokolaad, mandariinid, pomelo, sink, munad, banaanid, pirnid ja hapukurgipurk. Sellise kingituse peale võiksin isegi märtsikuised jõulukaunistused lubatavaks muuta.

Ahjaa. Head emakeelepäeva,
eestlased!

Ma ei tea, mis must saab.

Ma ikka ei saa veel üle mõttest, et tahaksin nädalake või kuu aega viibida vanas ajastus ja elada seda elu, mis tol ajal oli. Ma ei mõtle niiväga neid hiiglaslikke põllu- ja karjatöid, aga eelkõige tahaksin kogeda keset talve seda tunnet, kui kogu pere on väikeses talumajakeses koos, istuda õhtul laua ümber, millel põleb väike küünal, ja filosofeerida ning SUHELDA oma lähedastega. Täna, tarbimis-ja infotehnoloogiaajastul on väärtused kuidagi väga paigast ära nihkunud. Mitte, et ma kodus olles oma perekonnaga ei suhtleks, aga kindlasti(!) palju vähem, kui ma tegelikult tahaksin. Nii palju on asju, tegevusi, mis meie aja ära võtavad. Ei! Tegelikult me ise ju anname selle ära. Võimalik, et see talupilt on mingisugune idüll mu peas, mis tegelikkuses sel moel väga eksisteerinud ei ole, aga sellegipoolest ei taha ma sellest mõttest loobuda.
Mu elu on viimase poole aasta jooksul palju rohkem sisaldanud arvutitunde, facebooki ja kõike muud nö mõttetut, mis varastab mu aja ja muudab tegelikkuses mu isiksust. Peaks mõne muutuse käsile võtma.

Kummaline, et eelmise aasta sügisel, kui ma veel Saaremaal elasin, igatsesin tagasi suvilasse ja mere äärde. Põhjus oli lihtne: ma tahtsin aega. Aega, et mõelda. Mäletan hetki, kui suveõhtutel mere ääres kummulioleva kasse paadi peal üksinda istusin, vaatasin päikeseloojangut ja olin. Seda nimetatakse vist nostalgiaks. Olgu siis nii.


Käisin eelmisel nädalavahetusel Riias. (Sexual Revolution, Jesus Culture, Kris Valloton ja Nathan Edwardson+ sõbrad, Riia vanalinn, Alfa, Lido, Hupa, Maci jäätis, mittetossav Ford Escort, jutukad lätlased, kummaline ürituse korraldus jms. ) Kahesõnaga: tore oli.



Üleeelmisel nädalavahetusel käisin kodus Saaremaal ja talvelaagris. Seal oli ka tore.



Sel nädalavahetusel püüan rahulikumalt olla. Eks need toredusedki väsitavad omalmoel.


Kuulatan. Keegi teeb siin TÜ peahoones hääleharjutusi. See mõjub imelikult.

Ave

Käisin täna õhtul Avega Konsumis. Tüüp ostis Valget klaari ja kalmuküünla. Ma olin natuke segaduses ja ei saanud aru, milleks see surnuaiaküünal vajalik peaks olema. Tean ju küll, et ta on selline emo ja armastab surnuaias käia ja ära kibestuda, aga ikkagi tundus kummaline.

Õues sain aru küll, miks ta sellise imeliku ostu oli teinud- ta tahtis selle mulle kinkida...ja kinkiski.

Ave on ikka selline suur kingitus mu jaoks. Ja mitte jõuludel ei leidnud ma teda kuuse alt pakist, vaid 2010 aasta sügisel Tartust. Järgmisel nädalal läheb ta Tartust minema ja kohe peale seda ka tervest Eestist. (Aga ma ei tohi tema ees selle lahkumise pärast väga vinguda, sest muidu ta ütleb jälle, et ma olen drama queen.)


Ja seda lühikest juttu jääb illustreerima pilt, millel armas Ave üritab püüdlikult minu tüüpilist näoilmet järgi teha. Ilmselgelt peab ta seda veel harjutama.