Täna...

..nägin, kuidas liinibussi astus üks põhikooli poiss. Mitmete vanemate naisterahvast kõrval oli üksikuid vabu kohti, kus oleks saanud istet võtta. Ilmselt pikemalt aru pidamata, eelistas too poiss püsti seisma jääda.
Mõtlen, kas isegi lapsed on kaotanud julguse, enesekindluse, lihtsameelsuse ning asunud käima enda vanematelt päritava tuimuse ning enesekesksuse teed? Tundub, et selle üle pole mõtet enam imestadagi. Eks ma ise ju seisin ka püsti..

..nägin aknal jõulukaunistust. Tere, märts!

..nägin meest, kes Kuu poe vastas pingil istus. Olgu öeldud, et pink oli umbes 30- kraadise nurga all viltu. Lumi oli teinud oma töö. Sellegipoolest näis, et see väike asjaolu seda meest ei häirinud. Seda vaatepilti nähes, ei mõelnud ma niivõrd sellele, kas see mees seal võiks olla joodikukarva, vaid sellele, et minagi ju võiksin vahel minna ja õhtuhämaruses istuda üksinda üksikul pingil.

PS! Saime õega kodust paki. Seal olid kartulid, šokolaad, mandariinid, pomelo, sink, munad, banaanid, pirnid ja hapukurgipurk. Sellise kingituse peale võiksin isegi märtsikuised jõulukaunistused lubatavaks muuta.

Ahjaa. Head emakeelepäeva,
eestlased!