Mulle hakkab kohale jõudma, et mul on vaja ära minna kodulinnast, kodutänavalt, kodukirikust, kodukohast ja kodust, mis on päriselt Kodu. Siit, kus kõik on tuttav, omane, kallis. Viimasel nädalal on mu pisarakanalid olnud üleaktiviseerunud. Paljud väikesed detailid ja riiud ajavad nutma. Ma ei võta seda lahkumist kergelt. Tean, et ma ei hakka surema või ei lahku igaveseks kusagile, kui Jumal lubab, aga minu jaoks on Tartusse kolimine piisav põhjus, et karta, muretseda, nutta. NII tohutult palju armsaid inimesi jääb kodusaarele maha: perekond, sugulased, osadusgrupp, noortegrupp, koguduse vanakesed, sõbrad.
Ja tõesti, ma kardan ka ülikooli minna. Ma ei ole endiselt veendunud, kas Tartu Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õppimine on minu jaoks see parim valik. Aga ma loodan, et ma õpin usaldama rohkem Jumalat ja isegi, kui valik esialgu võiks eriala koha pealt osutuda valeks, siis on see mingilmoel hetkel vajalik ehk teisisõnu: õige.
Mõned read David Gray laulust "As I'm leaving"
As I'm leaving A change comes on my eyes These streets persuading me With mumbled strange goodbyes
Through the water Through the rain To the soul of everything Throw my heart out on the stones And I'm almost gone
Eile oli hea noortekas. Viljar kõneles hästi! Ma ei tahaks olla enam leige kristlane. Kui ma vaid saaksin olla Isa 100%-lise juhtimise all ja loobuda oma plaanidest, enda ponnistustest ja maailma-mõttemallist. Et tuleks tuli taevast, peaksin tegema ohvri: andma enda elu üle Temale, kes ei tee kunagi vigu.
Alati jään hoolima Saaremaast ja kõigist armsatest, kes siin elavad! Raelu.
See, kuidas ma viimasel ajal olen käitunud, on pannud mind ennast peaaegu et vihkama(et mitte öelda, et ma seda juba tegelikkuses teengi). Ma olen olnud nagu närvipundar, riielnud igal võimalikult juhul oma õe, Irisega, ise teades ja tundes, kui halb mul endal selle juures on. Ma olen korduvalt kurjustanud oma sõbrannadega ning saanud aru, kui nõmedaks ja halvaks kaaslaseks ma seeläbi muutun. Keegi ei taha ju sellist sõpra, kes piitsaga ringi uitab ja sülitab surmavaid sõnu. Ma olen suur kohtumõistja, tagarääkija, kritiseerija ning suure tähega Süüdistaja.
Sellistes olukordades saab saatan mulle eriliselt lähedale ja paneb mu peale kibestumust täis mõtteid.
See, et ma Jumalast kaugemaks olen jäänud ning elan patus, teeb elu raskeks. Mul on vaja uut meelsust, uut armu, uut lootust, uut andestust. Ma olen katki.
Ma armastan ju Teid, mu sõbrad ja perekond. Andke mulle andeks.
Laske mul minna, minna kaugele, kaugele sest jõledast, jõledast ja pimedast, pimedast ja laastavast, laastavast ja surevast, surevast ja kõledast, kõledast ja patusest.
Ma sülitasin oma käitumisega Jumalale näkku. Näkku ja pähe löin ma Teda. Teda südamesse jälle torkasin ma täna.
Vahetpole, kas ma olen pinge all hinge heitmas või piinlen valudes; vahetpole, kas ma tunnen, et ei suuda enam uut hommikut tervitada nii, nagu peaks; vahetpole, kas ma tunnen end läbikukkujana või mitte, MA EI TOHIKS MITTE KUNAGI enda valu, raevu, kibedust välja valada enda perekonnaliikmete peale. Mu süda tilgub verd, kui ma seda teen.
Miks ma ometi aru ei saa, et kõikvõimalikud kohustused, hinded ja tulemused ei ole elus lõppkokkuvõttes olulisemad kui perekond, sõbrad ja Jumal.
Sellistes suhetes saab armastuse tähendus reaalseks.
"I'm carried in everlasting arms. You'll never let me go"
Sina ka, Sõber!
Ma vajan seda ühte küünalt, mis Jumalal ka iga pimedaima öö jaoks alati on.
Ma jõudsin paar tundi tagasi saarlaste ja pärnakate ühisest talvelaagrist. Võtsin koju kaasa igasugu emotsioonid, mõtted, kogemused, tunded ja segaduse.
Aeg läks kiiresti, inimesi oli palju ja aega jäi väheks,et saavutada rahulolu kõiges. Võib-olla ongi nii parem. Vastasel juhul oleks mul nüüd veelgi raskem. Õde läks Tartusse, isa läks Tallinnasse. Ema ja vend pole mind õnneks veel maha jätnud. Imelik, et ma ikka veel vajan nii tugevasti lähedasi inimesi enda kõrvale. Ma olen hoolimisest suures sõltuvuses.
Püüdsin minna laagrisse taaskord eesmärgida, et teenida ja anda, olla olemas abivajajate jaoks. Osaliselt ma suutsin sellel teel end „hoida“, kuid mitte täielikult. Võimalik, et isegi mitte 50%. Teatud teemad ikka ja jälle tulevad minu elus päevakorda ning rikuvad kui mitte kõik, siis osa sellest Jumala osadusest ja pühendumisest ära. Ainus lohutus on see, et loodetavasti ongi nii taevast ette määratud.
Ma ei ole kunagi aru saanud sellest, kes ma tegelikult olen. Kas see, kes pealtnäha suudaks ainult naerda ja teha lollusi või see, kes tihtipeale üksi ja kodus olles masendusse langeb ja pisaraid valab. Ma tunnen end vahel liiga silmakirjalikuna. Iseenesest, kas masiis ei saa olla mitu inimest ühes isikus, kuid siiski olla seesama terviklik mina? Ausalt, ma suudan paljuteeselda ja näida parem, kui ma tegelikult olen. Ma üldse ei salli seda. Räägitakse, et inimene on kõige ehtsam enda kodus, oma perekonna keskel. Sellest omi järeldusi tehes soovitaksin inimestel minust kauge kaarega mööda käia. Ma suudan väga palju süüdistada, närvitseda, karjuda, pahandada. Nemad moodustavad minu jaoks peaaegu ideaalse perekonna, aga ma kardan, et mina nende jaoks mitte. Õnneks või kahjuks ei ole sellised asjad meie enda valida.
Ps! Kui sa mind ei tunne, siis ära palun arva, et ma olen see, kes vahel pealtnäha tundun.
Ma ei taha teha Jumala tööd tühjaks õeldes, et minus pole midagi ilusat ja head, aga ma tean, et on palju seda, mis minu elus enam ammu valitseda ei tohiks. Ma nii väga tahaks olla alati siiras ja käituda Raelilikult ning mitte teeselda erinevate inimeste ees erinevalt. Ma ei taha neid MASKE! Jumal, võta need ära!
Mul on vaja läbi lugeda vähemalt kaks raamatut ja homseks õppida igasugu aineteks, teha uurimistööd ja valmistuda eksamiteks. Ning ma sellegipoolest suudan kirjutada seda sissekannet praegu juba 40ndat minutit. Kas ma pean siis alati tegema seda, mis antud hetkel vajalik? Ega vist. Homne päev tuleb nii või teisiti ainult siis ja sellisena nagu Jumal tahab. Minu elu ei ole juba üle 19 aasta minu enda kätes.
„Enne kui ma sind emaihus valmistasin,
tundsin ma sind,
ja enne kui sa emaüsast välja
tulid,
pühitsesin ma sinu..“
Jeremija 1:5
Kui ma vaid suudaksin anda oma elu Isa kätte saja- protsendiliselt.
Mäletad, et kui, siis täiega?!
NB! Ma tahan hoolida Sinust, kes sa seda praegu loed. Sa oled oluline!
Trepikoda- „Oh vii mind isa“
„Ma tean, et sa ootad, et jätaks enda ja oskaks tulla Su teed..“
Kas pisaras veedetud tunnid on raisatud? Kui nii, siis minu tund kadus nüüd.
Oled sa tähele pannud, et maailm ei salli nõrku? Keti tugevuse määrab see, kui tugev on selle kõige nõrgem lüli. Maailm tahab aga saada tugevamaks, paremaks, võimsamaks, rikkamaks. Seevastu. Maailmal poleks mõtet, kui meid, inimesi, ei oleks. Oled sa mõelnud, et see vööras tüdruk seal aias on sinu õde? Või see poiss seal kossuplatsil on sinu enda vend? Kui sa väidad, et nii ei saa elada ja kõigist hoolida, siis sa oled laisk. Sa ei viitsi seda lahti mõtestadagi ja eesmärgiks võtta selle proovimist.Rael,mõtle sellele, kui sa jällekord mõnest haisvast pudelijahtijast mööda kõnnid. Ma ju ise teen sama vea iga päev. Ma suudan isegi endale tuttavaid inimesi vältida, et mitte endale piinlikke vaikusi või võimalikke möödapanekuid tekitada. Minu elust sõltub kellegi olemus, elu. Minu valikud mõjutavad kedagi. Minu võit on kellegi teise kaotus. Miks ma sellest küll aru ei saa.
Mu süda tilgub verd. Üks kallis inimene pettus minus. Ja ma ei saa suurt midagi teha, et seda muuta. Kuidagi ehk isegi saaksin, aga vaevalt, et ta mälukaotuse saab ja kõik ära unustab. Kas ma karjusin ta peale? Ei. Kas ma käitusin tema suhtes ebaseaduslikult? Ei. Kas ma valetasin talle? Ei. Ma kurvastasin teda. Ma panin ta pettuma. Inimese sisu loeb. Ma tean, et hakkan alati puudust tundma kõige enam neist inimestest, kes on olnud head ja mõistvad. Need, kes oskavad iseenda kõrval ka ligimest armastada.
Kas on võimalik kõrgelt kukkuda ja siiski mitte haiget saada?Jah. Oleneb sellest, kes sind püüdmas on.
