Granny. I do love you!

Õues on torm. Sajab vihma. Tuul puhub. Elektritraadid löövad kokku.
Keegi magab. Keegi nutab. Keegi muretseb. Keegi oigab. Keegi naerab. Keegi sünnib. Keegi sureb.


Me pidasime vanaema 70. juubelit. Söime, naersime, laulsime, kallistasime.. Ja õhtul käisime saunas ja rääkisime tädi ja emmega hetkeks.. surmast. Ma olen mõelnud, et ma ei oskaks isegi ette kujutada, kuidas ma elaksin üle kellega lähedase surma. See tundub liiga raske, liiga võimatu. See hirmutab. Eriti masendav oleks sellisel teemal pikemalt kirjutada praegu. Isegi, kui väliselt ehk sobiksid ilm ja teema kokku, oleks see vaimselt liiga rusuv. Ei. Ma ei tee seda. Kell on liiga palju.



Niii nagu osad inimesed on vangistatud alkoholis, tubakas, narkootikumides, seksis, rahustites ja paljus muus, samamoodi tahaksin mina olla vangistatud Kristuses.

Mõtle nüüd hetkeks. Kui homme algaks sõda Sinu kodulinnas. Taevas lendaksid sõjalennukid, riigile esitataks pommiähvardusi, perekondi evakueeritaks ning Sinu kodu oleks järgmisel hetkel tühipaljas kivihunnik? Ütle, kelle peale sa loodaksid? Abikaasa või isa või mõne riigijuhi peale?

Rumal on oletada, et kõik halvad asjad käivad meist kaarega mööda ja saame edukalt iseenesestki hakkama.


My hope is in the Lord.
http://www.youtube.com/watch?v=_mX6Ez5wFJM

Ps. Mu eesmärk ei olnud masendada. Palun vabandust seljuhul.

Astra.

Liiiiisa.

Nonii. Liisa on mu üks ainsamaid blogi-lugejaid või ma eksin? :)

Tema auks kirjutan nüüd, et ta elu kolme sekundit sisustada!!!

Igatahes. Koolis oli päris lõbus. Ma arvan, et hakkan järgmisel aastal igasugu Paavosid ja Möldreid ja Kreisusid igatsema. Nad on midagi erilist suutnud edasi anda. Midagi positiivset ja INIMLIKKU.

Ma teinekord imestan ise ka, et ma ühe koolitunni jooksul suudan nii palju jabur(d)usi korda saata. Ma olen 18 aastane ju siiski. " KÜÜNARNUKID LAUALT ÄRA, Anna, Liisa ja Mari- te olete siiski abituriendid!!" XD

Peale osadusõhtut panin Taavi Pautsu autol signa tööle. See polnud üldse raske- pidi lihtsalt hakkama teadlikult pagasnikut (ma ei oska seda sõna kirjutada) lahti tegema ja juba see undaski. Ütlesin Taavile ka ja tema pani asjad jälle kontrolli alla. mmmmm. Ma ikka ei saa rahulikult olla.



Liisa saatis täna mulle ilusa laulu, kuula seda. Ma kuulasin oma 4-5 korda.

Rufus Wainwright - Across The Universe

http://www.youtube.com/watch?v=H71Fv3PcQQY&feature=fvste3

Üks asi veel. Liisa, palun söö homme ja võta õlivõileibu kaasa. Aitäh!
Hau.

I am weak but You aren't,

Kuuula. Kuuula. Kuuuula. Kuula. Kuula. Kuula.

http://www.youtube.com/watch?v=9rJJwGgmFTA





Liisa Kolk, Sa oled kallis mulle.

Sandra Kelt, Sa oled kallis mulle.

Liisa Koppel, Sa oled kallis mulle.

Anna Maria Koppel, Sa oled kallis mulle.

Liis Usin, Sa oled kallis mulle.

Mari Metsamaa, Sa oled kallis mulle.

Iris-va-sotu Mäemets, Sa oled kallis mulle.

Ja Mirru, Sina ka!

+ paljud veel, aga täna on nende päev.




"A true friend can see the hurt in your eyes..while everyone else is fooled by your smile."
R.

You're the reason that I live.

Ma pole kaua kirjutanud. Lisaks ajapuudusele võin tõdeda, et võimalik, et polegi palju, millest tahaksin kogu maailmale ..või siis osakesele sellest, jagada. Kuid siiski. Kõik on uus septembrikuus.

Kool algas. 12ndasse klassi oli isegi veidi meeldivam astuda kui varem, siiski viimane ju. Kõik minutid, mis koolis veedan, lähenevad 20ndale juunile- lõpetamisele. Iseenesest ei ole asi üldse nii hull ja kindlasti kunagi kahetsen, et ootasin 'suureks saamist' , sest nii lihtne on ju praegu elada ja olla ema-isa ' laps' .

Anna Maria, Iris ja Liisa läksid mandrile õppima. Ja Mari läheb peagi järele. See peaks olema loomulik, et tunnen nagu minagi peaksin nüüd kusagile minema. Imelik on püsida siin, kus enam mitmeid kalleid pole. ÕNNEKS, pole ma siiski üksi. :) Ma püüan endale selgeks teha, et see 1 aasta Saaremaal peab olema minu väljakutse, pühendumine uutele inimestele ja Jumala tahtele. Tihti ma unustan oma kiirete nädalate sees ära, et IGA nädal on väärtuslik ja täis erinevaid võimalusi, mis tihtipeale märkamata jäävad. .. Kui ma vaid saaksin teha midagi, mis ei oleks tüüpiline ning igapäevane, vaid hingamine haigetele hingedele.



Seoses kooliaasta algusega tekkis mitmeid muresid. Ma teadsin, et 12 klass võib osutuda parajaks väljakutseks, samas ma ei tahtnud muusikakoolist päris loobuda ning lisaks tundsin vajadust mingisuguse trenni järele. Ma ei suutnud välja mõelda päevaplaane, et neid asju sättida nii, et kõik oleks tehtud ja mina ise ka seejuures ellu jääksin. Ma küsisin mõnedelt inimestelt nõu, sealhulgas ka oma kallilt vanaisalt. Ta ütles, et võib palvetada selle pärast.
Ma ei suutnud ikka veel leida ideaalset aega oma viiulitundide jaoks. Ühel pühapäeval Heldi ütles, et ehk saaksin teha kaks tundi järjest- see tähendanuks, et oleksin käinud ainult esmaspäeval viiulitunnis. Ma olin ise ka sellist võimalust hetkeks kaalunud, aga ma ei uskunud, et õpetajale see meeldiks. Samal päeval rääkisin õpetajaga ja enne, kui mina midagi selle mõtte kohta mainida olin jõudnud, tõi tema ise selle variandi esile. Ma sain ülirõõmsaks. JUMAL ei hiline kunagi!
Isegi, kui mõni peab sellist 'asjade-kokkulangevust' tavaliseks nähtuseks ning arvab, et see on kõigest lapsikus lugeda välja igast detailist Jumala kätetööd, ei kavatse mina liigitada selliseid taevaseid juhtimisi mingite 'saatuse' siltide alla. See oleks sama hea, kui õelda kellelegi: "Ole mõistlik, ära näe selles päikeseloojangus ilu ning pisaras võlu. " ..

Laupäeval oli Siionis suur ülistusõhtu. Algas kell 14 ja lõppes kuskil 21:30. Võimas. Eriliselt nautisin Timo Lige ülistust. Ma sain nutta. See oli hea. Jumala palge ees saavad murtud südamed parandatud ja mured kustutatud.
Innustav on teada, et Jumal ei ole meie kõrval ja meis tegutsemas ainult sellistel suurtel ja võimsatel koosolekutel. Isegi täna, meie kooriproovi alguses, mil mängisin ülistuslugusid, et alustada palve ja kiitusega, tundsin midagi erilist ja kosutavat. Iga päev on kingitus.

You hold my world in the palm of Your hands. And I am Yours forever!

http://www.youtube.com/watch?v=mY8jwrXUByQ


Ma võtan nüüd hetke, et palvetada Sinu pärast, kes Sa seda siin loed.
Astra.

YOU are not random.

Miks vahel tundub, et oleks miljon korda kergem elada selle 'maailma' reeglite järgi, kui puhast elu Kristusele?
Need, kes arvavad, et usk on nõrkade jaoks võiksid enne kolm korda korralikult järele mõelda, kui nad selle põhimõtte enda veendumuseks võtavad.

Raske on aru saada inimestest, kes mõistavad kristlust hukka nagu me tahaksime maakera oma usuga hävitada. Kas ei ole just kristlane see, kes tunneb enam, kui tavainimene muret kodutute, narkomaanide, joodikute, halvatute ning suitsiiditegijate pärast? Ometi jääb tavaliselt kõik see hea, mida kristlus maailmale kaasa toob, tihtipeale märkamata. Nähakse seda, kui keegi usumees kusagil eksis või käitus nii, nagu iga teinegi 'tavaline' inimene igapäevaselt.

Liiga tihti ei taheta endale selgeks tega, et ka kristlane on kõigest inimene, EBATÄIUSLIK inimene. Ja selle tõe pärast ei tasu mul häbeneda lauset: Ma kukkusin eile läbi. Ma olin ühes küsimuses olnud edukas juba kaks kuud, aga EILE ei olnud.

Naeruväärne oleks nüüd küsida: Kas sa oled nüüd kurb minu pärast? Õige. Ei tasuksi olla, sest selle probleemi lahendamise pealkiri on "Minu ja Jumala projekt" ja me lõpetame selle ühel päeval koos.
'''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''
Mõni aeg tagasi, kui ma olin jalutamas mingi sihtmärgi suunas, nägin paljusid inimesi tegutsemas: mõni grillis või koristas, sõitis rattaga, jalutas või tegi võileiba.. Kuid, miks olin mina just sel hetkel seal sõiduteel ja läksin osadusõhtule? Miks olen ma sündinud just Kuressaares ja just sellisesse perre?! Miks on mul just sellised sõbrad?! Miks ei olnud mina see inimene, kes näiteks selles vasakpoolses aias grillib? Me kõik teame, et isegi, kui ma oleksin sinna aeda sisenenud, ei oleks siiski olnud miski sama. See ei oleks olnud minu perekond, minu KOHT.
Nii reaalne on see, et ME ei ole niisama seal, kus me täna oleme. Me ei ole loositahtel sündinud just oma ema üsast. Me ei ole mingi kurja saatuse pärast nendes probleemides, kus me oleme täna. See on kõrgem PLAAN. Keegi omab kontrolli minu iga hingetõmbe üle. Keegi hoolib minu elust enam, kui mina ise.

Jumal ei mängi täringutega. [Albert Einstein]

Sa oled just selline, nagu Sa oled loodud. Sa ei ole juhuslik!
"Sinu sündimine ei olnud eksitus ega äpardus, ja sinu elu ei ole hea õnne peale tehtud katsetus. Sinu vanemad võib-olla ei planeerinud sinu tulekut ette, küll aga tegi seda Jumal. Teda ei üllatanud sinu sündmine üldse. [---]Jumal on ette kujutanud sinu keha iga pisemagi detaili. Ta valis sulle teadlikult rassi, naha- ja juustevärvi ja kõik muud iseloomulikud tunnused. Ta valmistas sinu ihu spetsiaalselt sellisena, nagu tema soovis seda näha. Ta määras ära ka sulle osaks saavad loomupärased anded ja sinu ainulaadse isiksuse.[---]Sõltumata sinu sündimise asjaoludest või sellest, kes on sinu vanemad, oli Jumalal sind luues kindel plaan. Pole tähtis, kas su vanemad olid head, halvad või ükskõiksed, Jumal teadis, et neil kahel inimesl on täpselt selline geneetiline kood, nagu on vaja sellise inimese loomiseks, keda tema soovis nöha. Sinu vanemail oli DNA, millest Jumal tahtis vormida sinu." [Rick Warren- "Eesmärgist juhitud Elu"]


Vaata ja kuula-->Johnny Diaz - More Beautiful You http://www.youtube.com/watch?v=vXSkd8apbWM või http://www.youtube.com/watch?v=Q9Shja-7BDQ





Ole sinagi sama ilus!:D
R.

Every single moment.

Ma eksin palju. Ma komistan palju. Ma käitun tihti valesti. Ütlen tihti valesti. AGA. Jumal kasvatab mind.

Eile õhtul oli Arbuusikas, mis oli äge. Hiljem läksime sõpradega jalutama, plaanisime minna herr Pautsu poole. Vahepeale ma isegi mõtlesin, kas üldse tasub kusagile minna, sest kell oli palju ja Piibli peatükid ka lugemata. Siiski. Me läksime. Huvitav miks küll???
Jõudsime maja ette ning juba nägingi rõdul armsat inimest, abivajajat. Tal on palju probleeme alkoholi ja muude meelemürkidega, aga ma mõistsin, et see ei ole temast endast. Ma mõistsin, et kurat on see, kes on võtnud võimust Tema käitumismallide ning sõltuvuste üle. Kurat on see, kes seob, aga Jumal see, kes vabastab.

Ma usun, et sellel õhtul mina ja ka Mari mõistsime, et me oleme väga noored ja kogenematud, et inimlikult palju aidata. Ma olime lihtsalt Tema kõrval kuni ta lõpuks magama jäi.

Enne lahkumist ma tundsin vajadust palvetada Tema kodus ning paluda Jumala kaitset ning ligiolu sinna majja ning inimeste ellu. Me ühendasime Mariga südamed ja tegimegi seda. Võimas on mõista, kuidas sellistes olukordades EI OLEGI kelleltki teiselt mingit muud abi loota, kui vaid meie Elavalt Isalt!
Viimase asjana otsustasime, et kirjutame Temale veel ühe lühikese kirjakese ning asetame selle söögilauale, et Ta hommikul ärgates võiks avastada taaskord, et Ta ei ole üksi siin piiritus maailmas. Ma usun, et iga väikseimgi liigutus võib osutuda väga oluliseks.
Ma küsin nüüd Sinult, lugeja: Kas mul on lihtsameelne arvata, et Jumal juhtis ka seda, et see paber, kuhu me oma mõtted Tema jaoks peale kirjutasime, oli olemas seetõttu, et mulle meenus see kaustik just enne kirikust lahkumist ning ma panin selle kotti, mitte ei jätnud seda ajutiselt kusagile kirikusse?

Õhtul me jõudsime koju üsna hilja ja alles siis meenus Irisele, et kumbki meist pidi täna Anna asemel tööle minema. Huvitav, kas ma oleksin läinud õhtul välja, kui oleksin mäletanud, et täna 8 tundi tööl pean istuma?

Ma ärkasingi kusagil seitsmest ning tulin varsti Luukasesse. Hommikul ma küll turtsusin Irisega ja ta oli isegi nõus ise tööle minema, aga siiski, mina tulin ja nüüd olengi siin ning kirjutan. [Imelik tunne tuleb peale, kui ei tea, kas keegi loeb ka seda, mida klaviatuurist välja vajutan?! ]

Kas Jumal tahab, et ma vähem sööksin? =)
Igatahes, ma tegin omale hommikul saia kaasa, et 8 tundi paremini vastu pidada, aga õue astudes nägin ma parklas üht magavat meest. Üritasin temaga juttu teha, aga ta ei olnud piisavalt võimekas, et minuga rääkida. Ma andsin oma topeltsaia Temale. Vähim, mida tol hetkel teha suutsin.

Aga ma olen ülimalt õnnelik, kui võin jälle näha, et Jumal on minu juures ning annab mulle minule jõukohaseid ülesandeid.


Sära-sära-sära.
R.

Kids camp.

9.-11. august,Vanamõisa, palju kära, tülitsemised, emotsioonid, plaastrid, mängud, jonnimised, hirmud, kuutõbised, haukuv 'lammas', näomaalingud, söögilaulud, laagri hümn, pisarad, kõrvahargid, Piiblitunnid, joonistused, Titanic, auhinnad, indiaanlased, ekstreemsus, rõõm.

Ma taipasin nende päevade jooksul, et lastelaager on üks vaimselt raskemaid laagreid üldse. Lapsed on nii siirad, et iga mure ja rõõm, iga pisar ja hirm saab 'kasvatajale' teatavaks.
Ma tõesti mõtlesin, et oleksin ehk pidanud mõne lastepsühholoogiga enne laagrisse minekut nõu pidama. Mina, 18- aastasena, ei tea ju veel, kuidas peaks lapsega käituma, et iga olukord neid kuidagi kasvataks.

Esimesel laagriõhtul arvas üks tüdruk, et täiskuu ajal võib ta kuutõbisena ringi käima hakata ning hakkas kartma. See hirm nakatas teisigi. Lisaks tekitas õudust lambataoline haukuv ja ähkiv suur koer, kes mööda laagriplatsi ringi hulkus. Ja mõte, et : 'rebased võivad ju meie telgi puruks rebida?'
Õnneks on hea see, et raskused ja hirmud tõid lapsi Jumalale lähemale. Palvetasime ning lootsime Taevase Isa abile.

Aitäh teile: Anna Maria, Mirjam ja Ettel, et tulite abilisteks ning andsite oma suure panuse laagri õnnestumisel. Anna, ma nautisin meie ujumist sopases meres, kraanivee kadumist, öist õues magamist ja meie kinoõhtust jutuajamist. See oli ekstreeeem ja hea. Super.


Homme lähen JäPe festivalile Pilistverre. Ma loodan, et seal saab tore olema.
Nõme on see, et palvetamine ja Piiblilugemine on kõikide nende asjade pärast tahaplaanile jäänud. See ei TOHI nii olla! Jumal on ALGUS ja LÕPP! Minu elu!


PS! LIISA, PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS! Sa oled NII kallis!

http://www.youtube.com/watch?v=kDM8cucTjKA

I will trust in You
Let the weak say I am strong
In the strength of the Lord
I will trust in You

Ma armastan Teid, emm ja iss!
Astrid.

Here I am.

Kohe algab Pühapäevakooli lastelaager! See kestab kolm päeva. Ma tahan olla seal õnnistuseks. Ma tahan, et Jumal kasutaks mind ja õpetaks, kuidas neid väikseid lapsi teenida ning olla neile valguseks!


Palvetage, et Jumal kasutaks mind ja kõiki teisi abilisi ja õpetajaid seal laste kasuks! Palvetage, et me suudaksime oma inimlikud vajadused ja iseenda soovid jätta tahaplaanile!



Michael Larson "Your Kingdom Come"

http://www.youtube.com/watch?v=I8xnmo1U8RM


R.

Wordless title.

Mida rohkem me vaatame Jumalale, seda vähem me vaatame mujale.


Vahel me püüame võidelda arvutite ja telekate ja igasugu muude kiusatustega, aga tegelik lahendus saabub alles siis, kui me otsustame vaadata Jumalale kõigest enam. Ma usun, et siis juba iseenesest muud kõrvalised teemad jäävad tahaplaanile.

Ära ürita nädal aega arvutist [või mingist kiusatusest] eemal olla , vaid ürita nädal aega enam Jumalat otsida, küllap see annab juba ise omad lahendused.


Armasta elu ja elu andjat!
R.

Moments with my brother.

Kuigi ma olen sellest juba kirjutanud ja veelgi enam sellest mõelnud, tahaksin üha enam, et kõik minu teoreetilised tõed ka praktilisteks saaksid. Ma tean, et ei taha enam lasta Päikesel looja minna, ilma et 24 h jooksul midagi tehtud poleks saanud. Nende tegevuste all ma ei mõtle loomulikult ainult mingit maakaevamist ja nõude pesemist, vaid midagi, millel oleks igavikuline väärtus, midagi, mille üle taevas rõõmustaks.

Ma olen täna terve päeva perega maal olnud ja võiksin arvata, et ega siin midagi ekstra erilist ju juhtuda ei saagi, aga siiski, Jumal tahab ka sellistes olukordades kõnetada ning ennast esile tuua.

Ma usun, et paljud inimesed, eriti kristlased, nõustuksid väitega, mis ütleb: Justnimelt kodus on kõige raskem olla kristlane, teenida oma perekonnaliikmeid ning kanda hea-inimese staatust.
Minul igatahes on. Just kodu on koht, kus võin enamus oma head ja eriti just halvad emotsioonid ja tujud välja valada. Imelik asi on see, et tihtipeale just perekonnasiseselt võib tunduda isegi palvetamine või Piibli lugemine teinekord raskemana, kui võõrama rahva keskel.
Võiks küsida: miks see nii on?

Üks vastustest võiks olla see, et tihtipeale just kodus laseme me kõik nõ. seinad ja müürid alla ning käitume vabamalt, siiramalt ning ilma pikemalt läbi mõtlemata. Kui nüüd küsida: Kus me vihastame ja kurjustame ning vingume ja noomime ja haliseme kõige enam? Arvatavasti ikkagi kodus. Seal me ei pea teesklema. Kõik me ju teame, et inimene on oma loomult kuri ja teeb pattu. Võimalik, et just sellepärast on ka Piiblilugemine ning omaste pärast palvetamine vahel raskem, kui mujal. Just kodus me laseme kergekäeliselt kurjemal poolel meie sees esile kerkida ning me teame, et hea ja kuri ei saa kunagi koos võidutseda.

Just seda ma avastasingi. Ma leidsin, et ma peangi alustama omaenda perekonnast. Ma pean nägema endaga vaeva, et õppida, kuidas hoida ära nääklemisi, riidlemisi, halvustamisi ning hädaldamisi oma kodus, sest: Kui ma käitun kodus nagu Kuninga juures, siis võin käituda Kuninga juures nagu kodus. See ongi tõde.

Mu isa andis vennale ülesandeks maha raiutud oksarisu käruga lõkkesse toimetada. Ma teadsin, et lihtsam oleks muusikat kuulates kusagil päevitada, kui minna temale appi. Samas ma teadsin, et Jumal saaks mind kasutada ka nendel hetkedel, mil ma töötan oma vennaga. Ma otsustasin minna ja ilma mp3-eta, sest teadsin, et nii saan ma enam keskenduda oma vennale. Me töötasime koos ja mitmeid kordi selle aja jooksul ta vingus ja kobises, pidades tehtavat tööd mõttetuks.
Ma üritasin talle lausuda mõtteid, mis võrdleksid neid maiseid toiminguid taevastega. Näiteks ühel korral ma ütlesin talle, et vahel me peame lihtsalt alluma, sõna kuulama, isegi kui me eneses peame mingeid tegevusi mõttetuteks ning kasututeks. Erinevate võrdumite kaudu ma lootsin, et Jumal kuidagi ehk saab midagi temale rääkida. Teiseks ma üritasin iseennast hoida kaasa vingumisest, sest tegelikult olid oksad üsna teravad ja tüütud jnejne, aga kellele see halin kasuks ikka oleks tulnud?!


^{1Jh 4:20}Kui keegi ütleb: "Mina armastan Jumalat", ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud.


Mõtle sellele, miks Jumal pani viiendaks käsuks selle:

^{2Ms 20:12} Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab!



Ma tahan oma perekonnaliikmetes näha seda maad, millesse saab veel külvata.
A.

This week changed a lot.

See on üks esimesi kordi, mil ma näen, kuidas üks nädal, 7 päeva, võib olla nii südmusterohke ning eriti just Jumala 'pärast'. See paneb igatsema, et järgenvgi tuleks selline, täis Jumala lähedust ja liikumist. Eile alles mõtlesin hetkeks, mida ma need kaks suvekuud siis teinud olen ka?! Ja avastasin, et ma mäletan ainult mõnda konkreetset ägedat sündmust sellest ajast ning kõik muu aeg tundub olevat väga mõttetu, eriti, kui see isegi meelde ei tule. See on halb. Üliväga halb. Ma ei taha enam nii elada, et võiksin oma mineviku ühe nupuvajutusega kustutada, teades, et kaotada ei oleks seejuures midagi. Täna on uus päev, uus võimalus, uus arm. Ma tahan seda kasutada. Vahetpole, kas aitan kerjuse püsti või palvetan, et kellelgi valu ära kaoks. Miski pole tühine, mis Jumalas on tehtud.


Reedel oli mul võimalus rääkida ühe armsa tüdrukuga, kes oli kord kristlane, kuid nüüdseks on maailm üha enam tahtnud teda Isa juurest eemale tõmmata. Me istusime suures peaaegu et pimedas kirikusaalis ja arutlesime erinevatel teemadel. Lõpus oli mul võimalus temaga palvetada ning anda talle edasi sõnumit sellest, et JUMAL tahab võtta meie koormad enda peale. Ta tahab anda meile rahu ja hingamise. Ta tahab anda meile midagi, mis paneks meid elama. See on sõnum ka minule endale. Jumal on NII vägev. Mitte ainult siis, kui on EC või noortekas, vaid IGA PÄEV!


Ma ikka veel imestan, kuidas üks nädal võib olla nii sündmusterohke. Selle nädala jooksul, 26. juuli -2. august, kogesin ma nii palju erinevat. Esiteks rõõmu, mis avaldub, kui näeme pealt, kuidas mitmed noored inimesed otsustavad oma elu anda Jumalale. Siinkohal mainiksin ära 29. juuli ja kellaaja 2:15-2:30 am ning nimed: Loreta Tiits ja Helina Väli! Nemad tegid umbes sel kellaajal minu, Innari ja Mirjami juuresolekul oma päästmispalve. Kas pole mitte vägev? Tänu Jumalale Mirjami eest, kes neid klassiõdesid laagrisse kutsus ning oma südant nendega jagas. Miski ei jää tasumata!

Eelmises sissekandes kirjutasin valust ja kurbusest, mis mind mitmeid päevi on vaevanud. Ma tean, et see tuli just sellepärast, et ma otsustasin enne laagrisse minekut teenida- anda see aeg Jumalale selleks, et ta saaks mind kasutada Sandra ja teiste tarvis. Ja nii reaalne kui see ka poleks, suutis kurat mind väga kerge nipiga sellelt teelt kõrvale ajada. Ma tundsin suurt rahutust, muret ning süüdistust oma sees, sest mäletasin, mis eesmärgiga ma laagrisse olin tulnud ning tajusin, et miski kallutab mind minu ülesandest kõrvale. Ja nii raske oli seda tunnet lõpetada või 'ära ajada'. Ma teadsin, et vaid Jumala saab mind täielikult aidata ja sellepärast võtsin ette mitmed jalutuskäigud, et olla ja mõelda ja palvetada. Hetkeks see nagu aitaski, aga nendelt tunnetel ja emotsioonidel oli liiga suur võimus mu üle. See jätkus. Viimasel laagrihommikul tabas see mind jälle. Ma rääkisin Samanthaga ning me palvetasime. Pärast läksin ma üksi jalutama ja avasin Kaarma surnuaia värava. Ma vaatasin neid haudasid seal ja avastasin ühelt neist tuttava perekonnanime ning nagu hiljem selgus, oli see mu vana-vanaema oma. Sellelt lugesin kirja:'Suurel hommikul näeme jälle'. Mitte see sõnum otseselt ei puudutanud mind, vaid see teadmine, et JUMAL oli ka seal minu kõrval. Temal ei ole piire ja kohti, kuhu ta ei pääseks.

Kusjuures, ma tunnen end nüüd palju paremini. Kui keegi minu pärast palvetas, siis aitäh Sinule! Mul oli eile õhtul võimalus rääkida oma vanematega ning see aitas. Nad said teada mu murest ning, isegi, kui nad mingit eriliselt 'pikka' nõu mulle ei andnud, aitas see ikkagi.


^{Ps 139:2}Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.

Üks laul, mille sõnad mulle ühel jalutuskäigul kõrvu jäid:
Brooke Fraser- Love is waiting.

"..I'll be waiting for you baby
I'll be holding back the darkest night
Love is waiting til we're ready,
til it's right"


Palju mõtteid ja sõnu, aga peamine on see, et me peaksime Jumalat kallimaks kõigest muust.



R.

My heart cries.

English Camp oli vägev, sest paljud südamed said muudetud. Ma nägin, kuidas mingil uskumatul kombel silmnähtavalt asjad paranesid: südamed avanesid, emotsioonid avaldusid, rõõm sisenes. Need on need hetked, mil KEEGI ei saa kahetseda seda, et ta on Jumala oma ellu vastu võtnud. Mina igatahes mitte. Ma olen üha enam ja enam taipamas, et PALVE on see, mis muudab, loeb ja parandab. Me ei tohi seda unustada.

Viimaste päevade jooksul, alates mingist hetkest English campis, olen kõige selle võrratu ja imelise kõrval kogenud tohutut valu, ahastust ja kurbust. Ma tean, millest see algas.

^{Ef 6:12}Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.

Kui me mil iganes viisil otsustame võidelda headuse poolt, siis peame teadma, et kurat ei jäta seda märkamata ning ta püüab kõikvõimalikel viisidel purustada Jeesuse tööd.

Ma tean, kelle poolel ma seisan. Meil on võit juba käes. Ma leian lohutust Jumalalt. Vahetpole, kui kaua see olukord veel kestma peab, ma tean, et Jeesus on maksnud hinna minu koorma eest juba ammu.


Palveta minu eest.Selles on vägi.