Ma jõudsin paar tundi tagasi saarlaste ja pärnakate ühisest talvelaagrist. Võtsin koju kaasa igasugu emotsioonid, mõtted, kogemused, tunded ja segaduse.
Aeg läks kiiresti, inimesi oli palju ja aega jäi väheks,et saavutada rahulolu kõiges. Võib-olla ongi nii parem. Vastasel juhul oleks mul nüüd veelgi raskem. Õde läks Tartusse, isa läks Tallinnasse. Ema ja vend pole mind õnneks veel maha jätnud. Imelik, et ma ikka veel vajan nii tugevasti lähedasi inimesi enda kõrvale. Ma olen hoolimisest suures sõltuvuses.
Püüdsin minna laagrisse taaskord eesmärgida, et teenida ja anda, olla olemas abivajajate jaoks. Osaliselt ma suutsin sellel teel end „hoida“, kuid mitte täielikult. Võimalik, et isegi mitte 50%. Teatud teemad ikka ja jälle tulevad minu elus päevakorda ning rikuvad kui mitte kõik, siis osa sellest Jumala osadusest ja pühendumisest ära. Ainus lohutus on see, et loodetavasti ongi nii taevast ette määratud.
Ma ei ole kunagi aru saanud sellest, kes ma tegelikult olen. Kas see, kes pealtnäha suudaks ainult naerda ja teha lollusi või see, kes tihtipeale üksi ja kodus olles masendusse langeb ja pisaraid valab. Ma tunnen end vahel liiga silmakirjalikuna. Iseenesest, kas ma siis ei saa olla mitu inimest ühes isikus, kuid siiski olla seesama terviklik mina? Ausalt, ma suudan palju teeselda ja näida parem, kui ma tegelikult olen. Ma üldse ei salli seda. Räägitakse, et inimene on kõige ehtsam enda kodus, oma perekonna keskel. Sellest omi järeldusi tehes soovitaksin inimestel minust kauge kaarega mööda käia. Ma suudan väga palju süüdistada, närvitseda, karjuda, pahandada. Nemad moodustavad minu jaoks peaaegu ideaalse perekonna, aga ma kardan, et mina nende jaoks mitte. Õnneks või kahjuks ei ole sellised asjad meie enda valida.
Ps! Kui sa mind ei tunne, siis ära palun arva, et ma olen see, kes vahel pealtnäha tundun.
Ma ei taha teha Jumala tööd tühjaks õeldes, et minus pole midagi ilusat ja head, aga ma tean, et on palju seda, mis minu elus enam ammu valitseda ei tohiks. Ma nii väga tahaks olla alati siiras ja käituda Raelilikult ning mitte teeselda erinevate inimeste ees erinevalt. Ma ei taha neid MASKE! Jumal, võta need ära!
Mul on vaja läbi lugeda vähemalt kaks raamatut ja homseks õppida igasugu aineteks, teha uurimistööd ja valmistuda eksamiteks. Ning ma sellegipoolest suudan kirjutada seda sissekannet praegu juba 40ndat minutit. Kas ma pean siis alati tegema seda, mis antud hetkel vajalik? Ega vist. Homne päev tuleb nii või teisiti ainult siis ja sellisena nagu Jumal tahab. Minu elu ei ole juba üle 19 aasta minu enda kätes.
„Enne kui ma sind emaihus valmistasin,
tundsin ma sind,
ja enne kui sa emaüsast välja
tulid,
pühitsesin ma sinu..“
Jeremija 1:5
Kui ma vaid suudaksin anda oma elu Isa kätte saja- protsendiliselt.
Mäletad, et kui, siis täiega?!
NB! Ma tahan hoolida Sinust, kes sa seda praegu loed. Sa oled oluline!
Trepikoda- „Oh vii mind isa“
„Ma tean, et sa ootad, et jätaks enda ja oskaks tulla Su teed..“
Ra.
