Ma olen üsna mitte-spontaanne inimtüüp. Pigem selline plaanipärane. Ma loodan, et mitte nagu bussigraafik, mis nihkub vaid paar minutit edasi-tagasi. Aga palju puudu ka ei jää.
Aga ma arvan, et tahan muutuda spontaansemaks. Ei, ma ei taha olla täielik boheem, mis oleks ka päris elustav vahelduseks, kuid minu puhul üpriski võimatu, aga selline vahepealne.
Ma arvan, et kui olla hästi plaanipärane ja sihipärane kogu aeg, siis jäävad mõned hetked täiesti tähelepanuta, mõned emotsioonid kogemata, mõned mõtted mõtlemata. Eile käisin Tartu raekoja platsil kuuse juures. Seisin seal. Rahvas liikus ümber. Üks tüdruk seisis veel taamal. Hiljem sain aru, et ta ootas kedagi, ootas mingit tüüpi, kes tuli. Sain aru, et enamik inimesi, kes mind näha võisid, arvasid ilmselt, et ma ootan kedagi või midagi. Noh, et olen seal, et kellegagi kokku saada. Aga ma ei oodanud. Vähemalt mitte plaanipäraselt. Ja see oligi imelik. Mingi teatav mõttemall on ju, et peab toimuma progress ja liikumine. Aga kui selliseid imelikke (minimalistlikke) seisakuid elus ei võta, siis jäävad mõned tõed mõistmata.
Aga ju siis on ikka nii, et midagi peab ootama. Tihti on head asjad, mida oodatakse, motivaatoriteks. Aga kas see tähendab seda, et ilma nendeta poleks motivatsiooni ega mõtet elul? Kõik on korrelatsioonis. Isegi elu ja surm.
Üsna segane monoloog.
Head ootust!^^
