„Et maapeale elu on vaid katseaeg, siis pole tähtis, mismoodi meid proovile pannakse, peaasi et katsumused viiksid meid soovitud eesmärgile, ja järelikult mida suuremad, tugevamad ja mitmekesisemad on katsumused, seda rohkem on nad väärt talumist.“

Arvan, et nüüd on siis see hetk, mil võiksin kirjutada midagi ka Tšehhi minekust ja eesmärkidest, mis mul selle 10 kuuga seoses nüüd on. Homme lendan kl 15.05 Czech Airlines'iga Prahasse, kuhu mulle tuleb järgi Daniel Dostrasil oma perekonnaga (ilmselt) ja nad viivad mu linna nimega Ústí nad Orlicí. Lähen sinna vabatahtlikuks, nö. EVS-ks (European voluntrary service ) ja seda mitmel eesmärgil. Põhilised tööülesanded on mul perekeskuses „The Little Heart“, kus hakkan selle keskuse juhti vajalikes tegevustes aitama. Lisaks saan ilmselt jõudumööda aitada sealses üsna väikeses koguduses noortetöös või kus iganes vaja. Hakkan ka õppima tšehhi keelt ühe inglise keele pedagoogi käe all. Leian, et pean minema sinna mitmel põhjusel. Ma tunnen, et mu elus on liiga vähe spontaansust, kuid nüüd saan pea ees vette hüpata ja võtta tulevikku kui seiklust, mida ma oma suhtumisega saan ise kujundada. Kuna mu enesekindlus ning enesehinnang pole just kiita, siis needki on valdkonnad, milles nii ehk naa pean kasvama, sest pean seisma silmitsi olukordadega, mis minus on hirmu tekitanud. Arvan, et mulle ei meeldi üksi reisida ja üksi elada tundmatus riigis võõraste inimeste keskel. Aeg on alustada muutust. Kõige selle projekti raames, kogu selle tuleviku suhtes püüan hakata positiivemalt mõtlema, et saaks ükskord läbi raskuste tähtede poole. Mulle väga-väga meeldis Tartus, kuid loobun enda mugavustsoonist ja katsun midagi hoopis uut teha enda ja teiste inimeste heaks. Ja nüüd siis see tähtsaim- ma ei oleks sinna ilmselt kunagi otsustanud minna, kui ma poleks saanud kindlust Jumalalt. See on veel omaette tunnistus, kuidas ma selle otsuseni jõudsin ja mis erinevatel viisidel ma Jumalat selles otsustamise protsessis tunnetasin.

Loodan, et leian ka aega ja võimalust tegeleda asjadega, millega kunagi kooli kõrvalt pole väga palju mahti olnud tegeleda. Palju vajan palveid ja toetust ning jõudumööda püüan endast mingilviisil märku anda.

PS! Kuna paljud siin on naljatlenud teatud teemal, siis tahaksin märku anda, et mehehakatist ma sinna otsima ei suundu. Pigem häid suhteid ja püsivaid sõpru! :)

Eelmisel nädalal käisin EVS ühel eelkoolitusel Tallinnas ning sealgi oli vaja kirja panna lausena minu kui vabatahtliku eesmärk. Mõtlesin välja ühe müstiliselt pika lause, mis ilmselt pole siiski päris see, mis ta sisult peaks olema, aga jäädvustamiseks kirjutan selle siiagi.

Eesmärk: Pea ees vette hüpates õppida läbi erinevate tegevuste, suhete ning olukordade ennast paremini defineerima ning spontaansema ning positiivsema ellusuhtumise saavutamise läbi jõuda vaimselt, füüsiliselt ja intelligent(sus)elt kõrgemale arengupostile.

Never give up!

Ta sünnitas ime.

Pole juhuseid, on juhtimine.

Päeval enne kella nelja läksin haiglasse vanaema juurde psühhiaatriaosakonda, temal oli töövahetus ja mul oli vaja natuke kudumisalast abi. Ja tegelikult on alati põnev seal osakonnas käia. Vist oli see eelmisel korral, kui sealt isegi abieluettepaneku sain. Oleks mees siis sõrmustki pakkunud, aga ei! Seega ei saanud ju ka jaatavat vastust tulla. Haha. Vanaemalt on ikka põnev küsida, mille pärast üks või teine patsient haiglas sees on ja kuidas nad käitunud on. Täna nägin ühte noort tüdrukut seal ja sain tema kohta teada, kuidas ta olevat pidevalt kuulnud, et Jumal käsib tal koguaeg koristada. Nii ta siis koristas ilmselt hästi palju ja ma nüüd täpselt ei oska öelda, kui hulluks see asi siis läks või mis täpselt juhtus. Mõtlen, et ehk peaks kõik pedandid korraks haiglasse panema, sest äkist on neil sama viga küljes. Vabandust, A! ;)

Nonii. Ükshetk siis pakkusin vanaemale välja, et võiksime sünnitusosakonda jalutama minna. Mul on see kiiks, et kaks korda olen Tartu Tervishoidu Kõrgkooli proovinud ämmaemandaks sisse saada, aga pole õnnestunud. See teema huvitab mind endiselt, aga ei oska ette näha, kas see huvist kaugemale ka kunagi jõuab. Seal osakonnas sain jutustada ühe ämmaemandaga, kes parasjagu oma vahetuses oli ning sain aru, et hetkel ühtegi kohest sünnitajat majas pole. Tore oli rääkida sellegipoolest kuni hetkeni, mil rase naine koos mehega sisse astus ning teatas, et laps hakkab ilmselt sündima. Vau. See oli võimas. Vanaema muidugi teadis mu kauaegset soovi sünnitust pealt vaadata ja kuna ma ise ei tahtnud luba küsima minna (tegelikult ilma loata ei tohi võõrad sünnitust pealt vaadata), siis ta ikkagi küsis ise ja veel sündimata lapse ema ja isa olid sellega nõus.

Ämmaemand andis mulle kitli ja mingid sisejalanõud ning läksin sünnitustuppa. Kui natuke enne viite naine alles haiglasse tuli, siis 17. 24 oli pisitüdruk juba käes. Hästi puhas ja ilus sünnitus oli. Lapse isa lubas minul nabanööri läbi lõigata, kuigi ma olin neile täiesti võõras. Pärast nägin platsentasünnitust ning ämmaemand tutvustas mulle seda ollust lähemalt. Lisaks lasi ta mul vastsünnitanud emal katsuda tema emakat (kõhu pealt muidugi), mis nüüd tühi oli ja sellepärast ka palju väiksem. Laps on tõeline ime ikka! Vahel mulle tundub, et loote teke ja areng on suurim tunnistus sellest, et Jumal on olemas.

Kahjuks iga sünnitus ei lõpe niivõrd hästi nagu see tänane. Lapsi sünnib surnult, väärarengutega või nii mõnigi kord on emade ja laste elud suures ohus. Jumala arm, et mina olen tervelt sündinud!

Lisan ühe huvitava illustratsiooni ka. Enjoy! :)