Home

Mulle hakkab kohale jõudma, et mul on vaja ära minna kodulinnast, kodutänavalt, kodukirikust, kodukohast ja kodust, mis on päriselt Kodu. Siit, kus kõik on tuttav, omane, kallis. Viimasel nädalal on mu pisarakanalid olnud üleaktiviseerunud. Paljud väikesed detailid ja riiud ajavad nutma. Ma ei võta seda lahkumist kergelt. Tean, et ma ei hakka surema või ei lahku igaveseks kusagile, kui Jumal lubab, aga minu jaoks on Tartusse kolimine piisav põhjus, et karta, muretseda, nutta. NII tohutult palju armsaid inimesi jääb kodusaarele maha: perekond, sugulased, osadusgrupp, noortegrupp, koguduse vanakesed, sõbrad.

Ja tõesti, ma kardan ka ülikooli minna. Ma ei ole endiselt veendunud, kas Tartu Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õppimine on minu jaoks see parim valik. Aga ma loodan, et ma õpin usaldama rohkem Jumalat ja isegi, kui valik esialgu võiks eriala koha pealt osutuda valeks, siis on see mingilmoel hetkel vajalik ehk teisisõnu: õige.


Mõned read David Gray laulust "As I'm leaving"

As I'm leaving
A change comes on my eyes
These streets persuading me
With mumbled strange goodbyes

Through the water
Through the rain
To the soul of everything
Throw my heart out on the stones
And I'm almost gone

Eile oli hea noortekas. Viljar kõneles hästi! Ma ei tahaks olla enam leige kristlane. Kui ma vaid saaksin olla Isa 100%-lise juhtimise all ja loobuda oma plaanidest, enda ponnistustest ja maailma-mõttemallist. Et tuleks tuli taevast, peaksin tegema ohvri: andma enda elu üle Temale, kes ei tee kunagi vigu.





Alati jään hoolima Saaremaast ja kõigist armsatest, kes siin elavad!
Raelu.

Broken.

See, kuidas ma viimasel ajal olen käitunud, on pannud mind ennast peaaegu et vihkama(et mitte öelda, et ma seda juba tegelikkuses teengi). Ma olen olnud nagu närvipundar, riielnud igal võimalikult juhul oma õe, Irisega, ise teades ja tundes, kui halb mul endal selle juures on. Ma olen korduvalt kurjustanud oma sõbrannadega ning saanud aru, kui nõmedaks ja halvaks kaaslaseks ma seeläbi muutun. Keegi ei taha ju sellist sõpra, kes piitsaga ringi uitab ja sülitab surmavaid sõnu.
Ma olen suur kohtumõistja, tagarääkija, kritiseerija ning suure tähega Süüdistaja.

Sellistes olukordades saab saatan mulle eriliselt lähedale ja paneb mu peale kibestumust täis mõtteid.

See, et ma Jumalast kaugemaks olen jäänud ning elan patus, teeb elu raskeks.
Mul on vaja uut meelsust, uut armu, uut lootust, uut andestust.
Ma olen katki.


Ma armastan ju Teid, mu sõbrad ja perekond.
Andke mulle andeks.