Sügis juba käes. Ja jalas.

Sel aastal olen isegi suutnud märgata Tartu sügist. Ilmselt eelmisel aastal olin septembris ametis pigem tänavate äratundmisega, kui puulehtede jälgimisega. Ju sealt see erinevus tulebki. Eile oli hästi ilus üksinda Vallikraavis kõndida ja kui pärast linna tagasi jõudsin, ostsin vanalt õues istuvalt memmelt ühe värske õuna. Kuidagi sõbralik oli teine. Tuju oli jalutada veel seal, kus parasjagu juhtus, ja muuseas avastasin ühe pingi, kuhu kunagi võiks istuda. Kunagi siis, kui ma sealkandis üksi ei pea jalutama. Jäädvustasin oma telefoniga ühe hägusa pildi ka hetkest, mil arvatavasti ema ja laps puu all sügist tunnetamas käisid.

Õhtul tuli tädi külla ja tegin kohupiimakooki kirsside ja purukattega ning makrasalatit. Iris oli hästi tubli ja koristas toad ära. Armas ja hea oli olla.

Täna hommikil käisime Irisega Kolgatal lapsi hoidmas. Kuskil 10 last olid meie taltsutada. Paljud olid hästi aktiivsed ja küll üks lõhkus teise ehitatud maja ära ja teine sai kolmandalt haiget. Mitmeid kordi paari tunni jooksul tuli neid lepitada ja panna teiselt andeks paluma.Eriti armas oli see, et nad üldiselt olidki valmis üksteiselt andeks paluma. Piibel ju ütleb ka, et ^{Lk 7:47}"Seepärast, ma ütlen sulle, on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut."

Armastage siis palju!