Et mul homme vähem päevi on kui praegu,

hetki rikkamaks ning rohkem helgeid aegu

tahan luua.

Kuskil pool aastat pole ma siia kirjutanud. Täna näiteks keetsin ube, aga need kõrbesid mu vaatamatuse tõttu põhja. Pott sai rikutud. Olulisem on ju jälgida, et enda elu põhja ei kõrbeks. Üks elu meil antud vaid.

Mu armsal vennal ja mõnelgi teisel on eesti keele eksam tulemas ja ehk mõne kirjandusliku näite saab minu eelmisel aastal kirjutatud kirjandist omistada, kuigi eksami ülesehitus on sel kooral uudne. Punkte sain üpriski vähe- ainult 70. Kirjavigu oli liiga palju ja ega ma neid tegelikult praegugi ei oskaks vist väga parandada. Ma soovitan kirjutada lihtsamaid lauseid ja mitte selliseid pikki ja keerulisi nagu mina kasutasin ja mitte kalduda liiga sügavasse ja keerulisse teemaarendusse, millest on liiga raske aru saada. Ära ole lihtlabane, aga ole mõõdukalt lihtne! Enda mälu järgi trükkisin kirjandi arvutisse ilma vigu parandamata. Loodan, et on abiks.

„Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse“ (Theodore Parker)

Elu on miski, mille tekke üle vaieldakse, argumenteeritakse, luuakse sel teemal uusi teooriaid või lükatakse vanemaid ümber. Abstraktset, mille üle mõelda, on palju. Alustaksin lihtsamalt, põhitõest, mis ütleb: elul peab olema tähendus. Kui keegi küsiks minult täna: „Kas eesmärk on see, mis annab elule tähenduse?“ vastaksin jaatavalt ning hakkaksin vastavat teemat lahkama hoopis sügavamalt, esitades möödaminejale hoopiski määravamad küsimused: „Kui oluline on inimese elu õige eesmärk tema enese ning teiste isikute jaoks? Millist mõju avaldab eesmärgita elu?“

Usun, et taolisi küsimusi ei tule ainult esitada, vaid enda elu eesmärgile tuleb mõelda ning suunata lähedasi sama tegema. Kui Immanuel Kant läheneks antud teemale filosoofilisest vaatepunktist, pidades silma ees uut teaduslikku ainekäsitlust, siis mina leian, et antud küsimused ning vastused on olulised ning praktilise väärtusega. Läbimõeldud, õige ning pikemas perspektiivis ülesleitud elu eesmärk ei motiveeri ainult iseennast tähendusrikkalt elama, vaid mõjutab laia ampluaaga paljusid teisigi. Leian, et viimatiöeldud mõtte illustreerijateks sobiksid kristlased, kes enda elu kaugeimaks eesmärgiks püstitatud paradiisi-pääsemisega, on toetajaskonda leidnud paljude inimeste-eriti vaeste, heidikute, kodutute-seas. Põhjuseks on kristlaste kõige olulisema elu eesmärgi mõju nende igapäevase teguviisi, kõnelemise ja olemise tähendusele. Teha head, olla toeks, kanda üksteise koormat-on ilmselt Jeesus Kristuse enda küllaltki lühikese, kuid täiusliku elu eeskuju tema tänasele järgijaskonnale. Siit mõtetega jätkates jõuan veelgi tähtsama avastuseni: ühe inimese elu eesmärk võib anda teise isiku elule hoopis uue tähenduse. Kui kristlased usuvad, et Jeesus suri ristil kogu mailma pattude pärast selleks, et inimkonnal oleks avatud tee igavesse ellu, julgen hüpoteetiliselt väita, et Jumala Poja ülim elueesmärk oligi surra ristil, et tühistada kogu maailma patud. See üllas tegu andis tähenduse Kristuse enda elule kui ka nendele miljonitele inimestele, kes seda maailma kõige levinumat usundit esindavad.

Vastupidiselt eelnevale näitele, kus ühe altruistliku inimolendi ülla elueesmärgi tähendus mõjutas positiivselt paljusid isikuid, leidub ka negatiivsemaid äärmusi. Selle all pean silmas inimesi, kellel puudub tähendusliku elu jaoks vajalik eesmärk. Inge Ojala kirjutab oma teoses „Andesta- ma kasvasin tänaval“ Tallinna Koplirajoonides elavatest tänavalastest-nendest, kelle vanematel ei ole olnud elu eesmärki, mida edasi pärandada. Autor kirjeldab, kuidas lapsed elasid urgastes, peidikutes, tegelesid suitsetamise ning liiminuusutamisega, kogudes raha prostitutsiooni ja röövimisega. Jah, võiksin oletada, et nende ühiskonna ning perede poolt hüljatute igapäevane eesmärk oli veidi toidupoolist hamba alla saada ning järjekordne raske öö mööda saata, kuid usun, et see ei olnud elu tähendus, mille nad vabatahtlikult oleksid ise valinud. Siin avaldubki üks võimalikest eesmärgita elu mõjudest: tänavalaste joodikutest vanemate tähenduse ning motiveerituse kaotamine nende eludes omab hävitavat tagajärge süütute olevuste jaoks.

Kui Theodore Parker räägib eesmärgist, mis annab elule tähenduse, siis leian vajadust selle väite täpsustamiseks: „Õige eesmärk on see, mis annab elule tähenduse.“ Tsitaatlausesse lisatud mõneti abstraktse sõna abil pean silmas eesmärki, mis on püsitatud vaadates elu kaugeimaid perspektiive. Lause pöördväärtus võib siinkohal anda selgemat arusaamist mõeldust. On ju ilmne, et püstitatud vale elu eesmärk võib selle nurjudes viia enese kui elu kandja hävitamiseni- enesetapuni. Leian, et elu ülim eesmärk peab olema selline, mis iga tagasilöögi tõttu ei paneks elust loobuma. Näitena võiksin tuua iseenda. Nimelt, kui minu eksisteerimise kõige kaugem eesmärk oleks küpsuskirjandi sajaprotsendiline sooritamine, lõpetaksin oma elu ilmselt päeval, mil enda ootusele mittevastavast eksamitulemusest teada saan. Paralleele selle lihtsakoelise näitega Goethe loodud tegelase Wertheri või Stendhali Julieni olukorraga üksüheselt tõmmata ei tohiks, kuid abstraktne sarnasus on siiski leitav. Kui noore Wertheri kannatused tulenesid sellest, et tema armastatud Lotte temale kuuluda ei võinud ning mees elus milleski muus enam tähendust ja eesmärki ei leidnud, otsustas ta oma elule lõpu peale teha. Stendhal on kujundanud romaanis „Punane ja must“ teose peategelase Julieni elu mõneti Wertheri saatusest erinevaks, kuid nurjunud armastuses pettununa on ka tema nõus võitlemata surema. Nimetatud olukorrad ning sündmised on kõik suuremal või vähemal määral erinevad, kuid nende ühisosaks on sarnane elu eesmärk: saavutada see, mis ajaga kinnisideeks on kasvanud ning loobuda nägemast kaugemale. Ma ei püüa tõestada, nagu armastatu endalevõitmine oleks liiga väike eesmärk, mille nimel elada või vastupidi, peale ebaõnnestumist elust loobuda, aga usun, et alati tuleks raskustele vaatamata edasi liikuda ning leida ümberlükkamatu elu eesmärk, selline, mis jääks püsima, jättes alles elu, selle kandja kui ka tähenduse. Mina olen leidnud selle vankumatu eesmärgi Jumalas ning temale elamises, kuid iga inimene peab taoliste vastusteni jõudma iseseisvalt.

Inimene, kes kaks tuhat aastat tagasi elueesmärgi täide saatis surres süütult ristil, noor Werther või Julien, kes armastuse nurjumise tõttu piisavat mõtet edasielamiseks ei leidnud või Tallinna Koplirajooni tänavalapsed-kõikidel neil oli teatud kujuteldav eesmärk, mingi motiiv seni kuni elasid, kuid kas õige, teistest sõltumatu ning piisav et enda elule eeskujuks võtta või vastupidi, on iga inimese enda otsustada. Vastused tuleb leida ning nende mõju enda kui ka teiste elule on aukartustäratava tähtsusega.

Kohe täis saab kuu.

See on kohati nii müstiline, et ma saan paremini kirjutada siis, kui midagi on natuke viltu mu elus või kui mind mingi mure tabab. Sellest jääbki mu blogi lugejatele ilmselt mulje, et ma olen ainult melanhoolne inime', aga näe! juba kuu aega varsti pole kirjutanud ja eks see ole ka märk sellest, et kõik on üsna hästi ja nii ongi. Eilsest õhtust alates olen mures oma vanaisa pärast ja palvetan, et ta lähenevast opist ärkaks paranenuna ja elusana. See on nii oluline mu jaoks.

Siia Tšehhi tulemisest sai tänasega täis 4 nädalat, ei teagi, kas pikka või lühikest. Eestis olles nagu ei märkagi aega, kuid siin märkan, sest elu on teistmoodi uus ja eriline, kuid samas ootan seda, et saaksin ikkagi koju lõpuks- oma armsasse Eestisse. Ilus on kogeda, et siin võõral maal viibides tunnen rohkem ainukordsust- näiteks nüüd just olid ülestõusmispühad ja siis oli huvitav mõelda, et need olid ilmselt esimesed ja viimased siin riigis ning pidin siis võtma neid selliselt eriliselt. Värvisin isegi üksinda sibulakoortega mune. Eestis tihti on kalduvus jätta häid ja ka traditsioonilisi asju tegemata, sest pole piisavalt aega või ei omista me nendele tegevustele piisavat tähendust. Kui kellelgi siin on sünnipäev, siis see on ka vaid üks kord, mil saan sellest osa olla ning see teeb selle jällekord eriliseks. Nii on ka kõige muuga. Tahaksin Eestis ka nii elada ja samamoodi mõelda, mitte lükata asju homse või uue aasta varna. Seda olen siin õppinud, et kui midagi tuleb mõttesse teha, siis tuleks seda kohe täna teha, muidu lükkub see edasi ja jääb suurema tõenäosusega tegemata.

Jumal tunneb mind paremini kui ma iseennast tunnen ja nii hea ning imeline on aduda, kuidas ka minu Tšehhi keele õpetaja on just selline, keda ma siin võõras riigis vajan. Ta on hetkel kodune ning tegelikkuses peab õpetajaametit ning võttis selle väljakutse vastu, et õpetada mulle inglise keeles tšehhi keelt. Eks see ole minulegi väljakutse, aga saame hästi hakkama. Tal on imeline väike poeg, kes on enamuse ajast väga rõõmus ning mõjub minulegi positiivselt. Tänu õpetaja Janale sain endale veekeskuse jaoks seeniorkaardi, mis tavaliselt antakse pensionäridele, aga kuna ma olen siin riigis vabatahtlikuna, siis tegid minule erandi ja saan nüüd natuke odavama hinnaga ujumas käia. Püüan seda teha 2 korda nädalas.

Esimestel nädalatel toidupoes käies olin üsna frustreeritud sellest, et ei leinud toiduaineid, mida olin harjunud sööma- nt pihvid, kohupiim, hapukoor, maitseained vms. Need kõik olid ilmselt olemas mingil võõral kujul või võõras pakendis. Eestist leiduvaid häid pihve ma pole siiani leinud, kuid kohupiima ja hapukoore olen nüüdseks avastanud ning mõne sobiva maitseaine ka leinud, kuid kindlasti mitte neid, mida Eestis alati kasutasin. Vahepeal mõtlesin, et mitte ainult kodust vanaema leiba või ema kohupiimakooki ei tule mul igatseda, vaid lisaks just maitseaineid. Sellise asja peale polnud ma varem tulnud. Huvitav, aga ajaga harjub ka teistmoodi elama, kasutama hakklihamaitseaine asemel ainult soola (ja pipart) kui muud erilist ei ole. Ongi ehk tervislikum.

Kui sain selgeks sõna 'Ahoj!', mis tähendab tervitust, kuid mida öeldakse ka lahkumisel, siis kasutasin esialgu seda ka toidupoes, kuni ühel hetkel sain teada, et see on ainult formaalne ütelus ja võõrastele tuleb öelda 'Dobrý den' ning lahkudes 'Na shledanou'. Vahepeal oli mul ainult mitteformaalne tervitus selge ja siis lahkudes pomisesin midagi sarnast omaette, et tunduks nagu ma olen ikka viisakas, aga vahel käitusin nägu mühakas ning ei öelnud lahkudes midagi. Nüüd on mul need mõlemad väljendid selged ja kui keegi midagi rohkemat ei küsi, siis võin teeseldud tšehhitariks jäädagi, kuid kui mõni müüja mind kõnetab, pean tõelise palge päevavalgele tooma. Hehe.

Toidupoes on näiteks võimalus grammidega osta juustu ja vorsti ja siis esialgu ma ei osanud öelda tšehhi keelest nt 'sada grammi' ja siis võtsin ühe pakendatud juustu kätte ja siis ostuasin näpuga juustule, mida soovisin ja seejärel osutasin pakendatud juustule, et müüja saaks aru, kui palju ma seda tahan. Inglise keelt kasutasin ka vahepeal või näppe, aga nüüd oskan öelda 'sto grammu'- pole just kõige raskem, heh, aga näpuga näitan juustusordile endiselt :) Ja siin on nii, et kassas pead asjade kottilaadimist alustama nii ruttu kui võimalik, sest seal pole millegipärast eraldatud ruumi kahe kliendi ostudele- ehk siis uimerdamiseks pole aega jäätud.Alguses ma ei teadnud ja ootasin rahulikult kuni oma ostud sain ära makstud ja hakkasin siis neid kotti panema, aga seljuhul jäin järgmisele kliendile ette. Voh. Nüüd siis juba tean. Eks parim õpetaja on teine inimene.

Tunnen, et mu kannatlikkust pannakse siin proovile. See tuleb välja näiteks siis, kui räägin mõne konkreetse inimesega inglise keeles, kuid nende keeletase on palju madalam kui minu oma. Siis on vahel nii, et pean mõnda lauset kordama näiteks kolm korda ja siis võibolla too saab aru, kuid võibolla saab endiselt valesti aru. Vahel ma tunnen, et ma ei suuda nii kannatlik olla ja eelistaksin suhelda mõne teisega, kes keelt paremini oskab, kuid näen, et minu kõrval on päris tihti just üks selline inimene, kellega tunnen proovi ja kive, neid proovikive. Eks see ole kasvuprotsess.

Mul on olnud võimalus külastada mõnda teist Tšehhi linna- Liberec, Pardubice, Zamberk, Ceská Trebová..Prahas olen ka natuke viibinud, aga mitte käinud seal ekskursioonil. Seda tahaksin kindlasti tulevikus teha.

Olen mõnel perel juba külas käinud ning mind on väga hästi kõikjal vastu võetud. Siin linnas, kus elan, on inglise keelt kõnelevad välismaalased väga erakordne nähtus ja vahepeal ongi mul selline tunne, et ma olen nagu mingi eksponaat.

Võtan siinsetest tegemistest perekeskuses ja noortetöös igati osa, aga üldiselt tunnen ikka, et siin on mul pigem selline puhkus. Eelkõige saan puhata eksamitest ja loengutest ja ilmselt ka mõnest probleemist, harjumuspärasest keskkonnast Eks see siin ole ka aeg avastada ümbrust ja iseennast ning näha kodusest riigipiirist natuke kaugemale.

Hea oli kogeda, et kui ka ühel hetkel kõik oli uus ja võõras, siis Jumal mu südames oli on ja jääb muutumatuks, ükskõik, kus ma viibin.

Olen avastanud, et mu elus on palju erilisi inimesi. Vahel on vaja ära minna, et sellest tõeliselt aru saada.

Öö.

„Et maapeale elu on vaid katseaeg, siis pole tähtis, mismoodi meid proovile pannakse, peaasi et katsumused viiksid meid soovitud eesmärgile, ja järelikult mida suuremad, tugevamad ja mitmekesisemad on katsumused, seda rohkem on nad väärt talumist.“

Arvan, et nüüd on siis see hetk, mil võiksin kirjutada midagi ka Tšehhi minekust ja eesmärkidest, mis mul selle 10 kuuga seoses nüüd on. Homme lendan kl 15.05 Czech Airlines'iga Prahasse, kuhu mulle tuleb järgi Daniel Dostrasil oma perekonnaga (ilmselt) ja nad viivad mu linna nimega Ústí nad Orlicí. Lähen sinna vabatahtlikuks, nö. EVS-ks (European voluntrary service ) ja seda mitmel eesmärgil. Põhilised tööülesanded on mul perekeskuses „The Little Heart“, kus hakkan selle keskuse juhti vajalikes tegevustes aitama. Lisaks saan ilmselt jõudumööda aitada sealses üsna väikeses koguduses noortetöös või kus iganes vaja. Hakkan ka õppima tšehhi keelt ühe inglise keele pedagoogi käe all. Leian, et pean minema sinna mitmel põhjusel. Ma tunnen, et mu elus on liiga vähe spontaansust, kuid nüüd saan pea ees vette hüpata ja võtta tulevikku kui seiklust, mida ma oma suhtumisega saan ise kujundada. Kuna mu enesekindlus ning enesehinnang pole just kiita, siis needki on valdkonnad, milles nii ehk naa pean kasvama, sest pean seisma silmitsi olukordadega, mis minus on hirmu tekitanud. Arvan, et mulle ei meeldi üksi reisida ja üksi elada tundmatus riigis võõraste inimeste keskel. Aeg on alustada muutust. Kõige selle projekti raames, kogu selle tuleviku suhtes püüan hakata positiivemalt mõtlema, et saaks ükskord läbi raskuste tähtede poole. Mulle väga-väga meeldis Tartus, kuid loobun enda mugavustsoonist ja katsun midagi hoopis uut teha enda ja teiste inimeste heaks. Ja nüüd siis see tähtsaim- ma ei oleks sinna ilmselt kunagi otsustanud minna, kui ma poleks saanud kindlust Jumalalt. See on veel omaette tunnistus, kuidas ma selle otsuseni jõudsin ja mis erinevatel viisidel ma Jumalat selles otsustamise protsessis tunnetasin.

Loodan, et leian ka aega ja võimalust tegeleda asjadega, millega kunagi kooli kõrvalt pole väga palju mahti olnud tegeleda. Palju vajan palveid ja toetust ning jõudumööda püüan endast mingilviisil märku anda.

PS! Kuna paljud siin on naljatlenud teatud teemal, siis tahaksin märku anda, et mehehakatist ma sinna otsima ei suundu. Pigem häid suhteid ja püsivaid sõpru! :)

Eelmisel nädalal käisin EVS ühel eelkoolitusel Tallinnas ning sealgi oli vaja kirja panna lausena minu kui vabatahtliku eesmärk. Mõtlesin välja ühe müstiliselt pika lause, mis ilmselt pole siiski päris see, mis ta sisult peaks olema, aga jäädvustamiseks kirjutan selle siiagi.

Eesmärk: Pea ees vette hüpates õppida läbi erinevate tegevuste, suhete ning olukordade ennast paremini defineerima ning spontaansema ning positiivsema ellusuhtumise saavutamise läbi jõuda vaimselt, füüsiliselt ja intelligent(sus)elt kõrgemale arengupostile.

Never give up!

Ta sünnitas ime.

Pole juhuseid, on juhtimine.

Päeval enne kella nelja läksin haiglasse vanaema juurde psühhiaatriaosakonda, temal oli töövahetus ja mul oli vaja natuke kudumisalast abi. Ja tegelikult on alati põnev seal osakonnas käia. Vist oli see eelmisel korral, kui sealt isegi abieluettepaneku sain. Oleks mees siis sõrmustki pakkunud, aga ei! Seega ei saanud ju ka jaatavat vastust tulla. Haha. Vanaemalt on ikka põnev küsida, mille pärast üks või teine patsient haiglas sees on ja kuidas nad käitunud on. Täna nägin ühte noort tüdrukut seal ja sain tema kohta teada, kuidas ta olevat pidevalt kuulnud, et Jumal käsib tal koguaeg koristada. Nii ta siis koristas ilmselt hästi palju ja ma nüüd täpselt ei oska öelda, kui hulluks see asi siis läks või mis täpselt juhtus. Mõtlen, et ehk peaks kõik pedandid korraks haiglasse panema, sest äkist on neil sama viga küljes. Vabandust, A! ;)

Nonii. Ükshetk siis pakkusin vanaemale välja, et võiksime sünnitusosakonda jalutama minna. Mul on see kiiks, et kaks korda olen Tartu Tervishoidu Kõrgkooli proovinud ämmaemandaks sisse saada, aga pole õnnestunud. See teema huvitab mind endiselt, aga ei oska ette näha, kas see huvist kaugemale ka kunagi jõuab. Seal osakonnas sain jutustada ühe ämmaemandaga, kes parasjagu oma vahetuses oli ning sain aru, et hetkel ühtegi kohest sünnitajat majas pole. Tore oli rääkida sellegipoolest kuni hetkeni, mil rase naine koos mehega sisse astus ning teatas, et laps hakkab ilmselt sündima. Vau. See oli võimas. Vanaema muidugi teadis mu kauaegset soovi sünnitust pealt vaadata ja kuna ma ise ei tahtnud luba küsima minna (tegelikult ilma loata ei tohi võõrad sünnitust pealt vaadata), siis ta ikkagi küsis ise ja veel sündimata lapse ema ja isa olid sellega nõus.

Ämmaemand andis mulle kitli ja mingid sisejalanõud ning läksin sünnitustuppa. Kui natuke enne viite naine alles haiglasse tuli, siis 17. 24 oli pisitüdruk juba käes. Hästi puhas ja ilus sünnitus oli. Lapse isa lubas minul nabanööri läbi lõigata, kuigi ma olin neile täiesti võõras. Pärast nägin platsentasünnitust ning ämmaemand tutvustas mulle seda ollust lähemalt. Lisaks lasi ta mul vastsünnitanud emal katsuda tema emakat (kõhu pealt muidugi), mis nüüd tühi oli ja sellepärast ka palju väiksem. Laps on tõeline ime ikka! Vahel mulle tundub, et loote teke ja areng on suurim tunnistus sellest, et Jumal on olemas.

Kahjuks iga sünnitus ei lõpe niivõrd hästi nagu see tänane. Lapsi sünnib surnult, väärarengutega või nii mõnigi kord on emade ja laste elud suures ohus. Jumala arm, et mina olen tervelt sündinud!

Lisan ühe huvitava illustratsiooni ka. Enjoy! :)

Öö on.

Kui nüüd reflekteerida, siis tundub , et ma saan kirjutada teatud meeleolus ja teatud muusika saatel. Tähendab. See pole päris reegel või fakt, aga suur tõenäosus. Eks iga zanr mõjub kuidagi. Arvan, et räpi või träna saatel pole ma ühtegi blogipostitust kirjutanud. Ehk isegi peaks, kui nüüd neid kirjutisi korra vaatama hakata. Morbiine on see lugulaul siin olnud.

Mul on hea meel, et ma sain hiljuti tuttavaks sellise võimaliku ajaga inimese elus, kus tahetakse hoolida ja uurida, kuidas teisel läheb ja mis toimumas on, aga see jäetakse tegemata, et endal kergem oleks. Ilmselt on mul praegu see etapp. Ja siis tahaks öelda või karjuda, et ma hoolin küll, aga mitte nii, et oleks aru saada. Ainult südames ja vaikselt. Ei tea, kas sedagi võiks isekuseks nimetada.

Jeesus on hea, et ta laseb mul praegu ühte huvitavat perioodi läbi elada. Tunnetan iseennast uute külgede pealt. Avastan mõnel uuel päeval jälle, et näe! seda tunnet polegi saanud kunagi varem tunda, aga nüüd on mul see võimalus. Tean, et mul tuleb õppida Jumalat usaldama päev korraga, sest ma ei suuda ette näha seda, mis toimub mu elus näiteks 3 kuu pärast. Mugavustsooni ja harjumuspäraste tegevuste ning olukordade hülgamine ja natuke nagu pea ees vette hüppamine pole mu jaoks kunagi lihtne ülesanne olnud. Ja seda enam on hea teada, et ainus, kes ei muuta iialgi, on Jumal. Nüüd ehk saan aru, miks Teda kaljuks nimetatakse.

Laupäeval mõtlesin sellele, et kurvad sündmused võivad toimuda ka kõige ilusama ilmaga. Ma arvan, et see on isegi hea, et nii on. Elu peab ju kuidagi tasakaalus hoidma. Loodusseadus.

Kalev Normak ütles, kui ma veel Tartus olin: "Meile lähedased inimesed saavad tihti meile lähedasemaks siis, kui me oleme nendest eemal". Ta ütles veel seda, et kurbus on ju omamoodi ilus kogemus, sest siis saad aru, et sulle on midagi oluline.

Mulle on viimasel ajal selgeks saanud, kui palju on neid inimesi, kes minu jaoks ikka väga-väga olulised on. Mõned neist tõin värskes pildis teie ette.

Ja süda mul endiselt tänab.

Tulin esmaspäeva õhtul Valka, et siin tutvumis- ja vaatluspraktikal olla, mis minu jaoks tähendab vaatlemist ja ka abiõpetajatööd ning ilmselt mõne tunni andmist. Elan siin Mari Teesalu juures ja tema ongi see õpetaja, keda "varjan" :)

Esmaspäeval tegin alles viimase selle semestri arvestuse ja olin üsna kindel, et ei saanud seda ainet tehtud ja nukrus ning teadmatust tahtsid võimust võtta, aga rongile jõudsin ja teisipäevaks sain teada, et siiski sooritasin selle ja ei pea neljapäeval järeleksamile minema. See oli hea Jumala arm, millest võisin osa saada. Sünnipäevahommikul kuulsin, kuidas Mari küünlad süütas ja siis mulle "Sõber öelda võin, et armastan sind" laulma hakkas. Iga aasta on eriline, jah.

Koolist räägin ka siis mõne pika rea. Lapsed on päris hullud ja eks ma teadsingi, et see Valga Põhikool on üks hullemaid. Vulgarismidest, mida meie väikesed kodanikud kasutavad, ei hakka ma pikalt rääkimagi, aga asi on tõsine. Ühiskond on ikka väga rikutud ja laste olemust ja psühholoogiat mõjutab nii väga nende kodune taust, mis paljudel pole just kuigi kiita. Eks toredusi ole ka. Mõned tüdrukud olid eriti ärevad, kui nendega ühes tunnis istusin, mõni õpilane teretab koridoris, mõni teietab. Huvitav kogemus. Teisalt on ka olukordi, kus sellepeale, et üks 5 klassi poiss minuga paar sõna vahetab, kuuleb küsimust: "Kristo, mis sa sebid?". Täna nägin, kuidas üks tüdruk suutäie vett kogemata klassiõe õpiku ja töövihiku peale sülitas. Eks ikka sellepärast, et keegi tema valel ajal naerma ajas. Kaootilisust on märgata isegi üleliia.

Täna käisime Mariga õues. Jalutasime ligi tund aega- karge oli, aga Päike oli piisavalt ere, et silmi kissitama panna. Lätti jõudsime ka. Isegi passi polnud kaasas. :P Teate ikka, et Eestis on Valga ja Lätis on Valka? Üks linn, kaks riiki. Mina ei teadnud.

Homme saan nädalavahetuseks Tartusse minna.

Saab näha, mis saab, kui saab.

Hääd!

Laiali on kõik mõtted ja tunded,

laiali on kõik taevas ja maa.

Praegu on nii, et mitmed lahtised otsad võiksid oma koha leida ja kokku sõlmitud saada. Õigesti ikka, mitte valesti.

Külmkapp ehmatas mind. Huvitav. Näe, elus olen!