Vahetpole, kas ma olen pinge all hinge heitmas või piinlen valudes; vahetpole, kas ma tunnen, et ei suuda enam uut hommikut tervitada nii, nagu peaks; vahetpole, kas ma tunnen end läbikukkujana või mitte, MA EI TOHIKS MITTE KUNAGI enda valu, raevu, kibedust välja valada enda perekonnaliikmete peale. Mu süda tilgub verd, kui ma seda teen.
Miks ma ometi aru ei saa, et kõikvõimalikud kohustused, hinded ja tulemused ei ole elus lõppkokkuvõttes olulisemad kui perekond, sõbrad ja Jumal.
Sellistes suhetes saab armastuse tähendus reaalseks.
"I'm carried in everlasting arms. You'll never let me go"
Sina ka, Sõber!
Ma vajan seda ühte küünalt, mis Jumalal ka iga pimedaima öö jaoks alati on.
Õnnistatud ööd!
