Öö on.

Kui nüüd reflekteerida, siis tundub , et ma saan kirjutada teatud meeleolus ja teatud muusika saatel. Tähendab. See pole päris reegel või fakt, aga suur tõenäosus. Eks iga zanr mõjub kuidagi. Arvan, et räpi või träna saatel pole ma ühtegi blogipostitust kirjutanud. Ehk isegi peaks, kui nüüd neid kirjutisi korra vaatama hakata. Morbiine on see lugulaul siin olnud.

Mul on hea meel, et ma sain hiljuti tuttavaks sellise võimaliku ajaga inimese elus, kus tahetakse hoolida ja uurida, kuidas teisel läheb ja mis toimumas on, aga see jäetakse tegemata, et endal kergem oleks. Ilmselt on mul praegu see etapp. Ja siis tahaks öelda või karjuda, et ma hoolin küll, aga mitte nii, et oleks aru saada. Ainult südames ja vaikselt. Ei tea, kas sedagi võiks isekuseks nimetada.

Jeesus on hea, et ta laseb mul praegu ühte huvitavat perioodi läbi elada. Tunnetan iseennast uute külgede pealt. Avastan mõnel uuel päeval jälle, et näe! seda tunnet polegi saanud kunagi varem tunda, aga nüüd on mul see võimalus. Tean, et mul tuleb õppida Jumalat usaldama päev korraga, sest ma ei suuda ette näha seda, mis toimub mu elus näiteks 3 kuu pärast. Mugavustsooni ja harjumuspäraste tegevuste ning olukordade hülgamine ja natuke nagu pea ees vette hüppamine pole mu jaoks kunagi lihtne ülesanne olnud. Ja seda enam on hea teada, et ainus, kes ei muuta iialgi, on Jumal. Nüüd ehk saan aru, miks Teda kaljuks nimetatakse.

Laupäeval mõtlesin sellele, et kurvad sündmused võivad toimuda ka kõige ilusama ilmaga. Ma arvan, et see on isegi hea, et nii on. Elu peab ju kuidagi tasakaalus hoidma. Loodusseadus.

Kalev Normak ütles, kui ma veel Tartus olin: "Meile lähedased inimesed saavad tihti meile lähedasemaks siis, kui me oleme nendest eemal". Ta ütles veel seda, et kurbus on ju omamoodi ilus kogemus, sest siis saad aru, et sulle on midagi oluline.

Mulle on viimasel ajal selgeks saanud, kui palju on neid inimesi, kes minu jaoks ikka väga-väga olulised on. Mõned neist tõin värskes pildis teie ette.

Ja süda mul endiselt tänab.