Kas poleks vahel parem saada mälukaotuse osaliseks, et teatud kohad, viisid ja inimesed ei meenutaks meile enam mälestusi, mis haiget teevad? Vahel mõtlen, et ehk oleks lihtsalt parem, kui neid mälestusi polekski kunagi tekkinudki.

Sinagi oled ilmselt käinud mööda teatud konkreetset tänavat ja adunud, et see paik meenutab midagi, mida meenutada ei tahaks või kuulnud mõnel teisel hetkel mp3-s algavat laulu, millega assotsieerub periood elus, mida jällekord meenutada ei tahaks. Mõtlen, et vahest peaks just sel hetkel kinni võtma sellest negatiivsest läbielamusest, teadvustama probleemi, ning looma sealsamas sellel tänaval või selle loo juures uued ilusad seosed, mida kohe väga meenutada tahaks-ja isegi niiväga, et kasvõi meelega käiks nendel tänavatel rohkem kui vaja ja paneks sama loo kasvõi kümme korda järjest mängima.

Üks positiivsem toon siia lõppu( ehk kuula laulu): Tõnis Mägi- Deja Vu!

Ole hea, aeg on käes
hommikupäike ju paitab
su suletud silmi
ava need ja sa näed
nagu oleks sind kutsutud filmi
ühte vanasse filmi

Jah ükskord on see kõik
juba olnud põrandal tolmu
ja voodisse roninud kollane kass
las jääda see luul
deja vu
deja vu

Tuleb päev, tühi päev
on aega, et viibida rannal
ja ujuda kaua
soovi nüüd mida vaid
sest raadios on Linna
kes laulab ja leib jahtub laual

Jah ükskord on see kõik
juba olnud põrandal tolmu
ja voodisse roninud kollane kass
las jääda see luul
deja vu
deja vu