Ma eksin palju. Ma komistan palju. Ma käitun tihti valesti. Ütlen tihti valesti. AGA. Jumal kasvatab mind.
Eile õhtul oli Arbuusikas, mis oli äge. Hiljem läksime sõpradega jalutama, plaanisime minna herr Pautsu poole. Vahepeale ma isegi mõtlesin, kas üldse tasub kusagile minna, sest kell oli palju ja Piibli peatükid ka lugemata. Siiski. Me läksime. Huvitav miks küll???
Jõudsime maja ette ning juba nägingi rõdul armsat inimest, abivajajat. Tal on palju probleeme alkoholi ja muude meelemürkidega, aga ma mõistsin, et see ei ole temast endast. Ma mõistsin, et kurat on see, kes on võtnud võimust Tema käitumismallide ning sõltuvuste üle. Kurat on see, kes seob, aga Jumal see, kes vabastab.
Ma usun, et sellel õhtul mina ja ka Mari mõistsime, et me oleme väga noored ja kogenematud, et inimlikult palju aidata. Ma olime lihtsalt Tema kõrval kuni ta lõpuks magama jäi.
Enne lahkumist ma tundsin vajadust palvetada Tema kodus ning paluda Jumala kaitset ning ligiolu sinna majja ning inimeste ellu. Me ühendasime Mariga südamed ja tegimegi seda. Võimas on mõista, kuidas sellistes olukordades EI OLEGI kelleltki teiselt mingit muud abi loota, kui vaid meie Elavalt Isalt!
Viimase asjana otsustasime, et kirjutame Temale veel ühe lühikese kirjakese ning asetame selle söögilauale, et Ta hommikul ärgates võiks avastada taaskord, et Ta ei ole üksi siin piiritus maailmas. Ma usun, et iga väikseimgi liigutus võib osutuda väga oluliseks.
Ma küsin nüüd Sinult, lugeja: Kas mul on lihtsameelne arvata, et Jumal juhtis ka seda, et see paber, kuhu me oma mõtted Tema jaoks peale kirjutasime, oli olemas seetõttu, et mulle meenus see kaustik just enne kirikust lahkumist ning ma panin selle kotti, mitte ei jätnud seda ajutiselt kusagile kirikusse?
Õhtul me jõudsime koju üsna hilja ja alles siis meenus Irisele, et kumbki meist pidi täna Anna asemel tööle minema. Huvitav, kas ma oleksin läinud õhtul välja, kui oleksin mäletanud, et täna 8 tundi tööl pean istuma?
Ma ärkasingi kusagil seitsmest ning tulin varsti Luukasesse. Hommikul ma küll turtsusin Irisega ja ta oli isegi nõus ise tööle minema, aga siiski, mina tulin ja nüüd olengi siin ning kirjutan. [Imelik tunne tuleb peale, kui ei tea, kas keegi loeb ka seda, mida klaviatuurist välja vajutan?! ]
Kas Jumal tahab, et ma vähem sööksin? =)
Igatahes, ma tegin omale hommikul saia kaasa, et 8 tundi paremini vastu pidada, aga õue astudes nägin ma parklas üht magavat meest. Üritasin temaga juttu teha, aga ta ei olnud piisavalt võimekas, et minuga rääkida. Ma andsin oma topeltsaia Temale. Vähim, mida tol hetkel teha suutsin.
Aga ma olen ülimalt õnnelik, kui võin jälle näha, et Jumal on minu juures ning annab mulle minule jõukohaseid ülesandeid.
Sära-sära-sära.
R.
No comments:
Post a Comment