This week changed a lot.

See on üks esimesi kordi, mil ma näen, kuidas üks nädal, 7 päeva, võib olla nii südmusterohke ning eriti just Jumala 'pärast'. See paneb igatsema, et järgenvgi tuleks selline, täis Jumala lähedust ja liikumist. Eile alles mõtlesin hetkeks, mida ma need kaks suvekuud siis teinud olen ka?! Ja avastasin, et ma mäletan ainult mõnda konkreetset ägedat sündmust sellest ajast ning kõik muu aeg tundub olevat väga mõttetu, eriti, kui see isegi meelde ei tule. See on halb. Üliväga halb. Ma ei taha enam nii elada, et võiksin oma mineviku ühe nupuvajutusega kustutada, teades, et kaotada ei oleks seejuures midagi. Täna on uus päev, uus võimalus, uus arm. Ma tahan seda kasutada. Vahetpole, kas aitan kerjuse püsti või palvetan, et kellelgi valu ära kaoks. Miski pole tühine, mis Jumalas on tehtud.


Reedel oli mul võimalus rääkida ühe armsa tüdrukuga, kes oli kord kristlane, kuid nüüdseks on maailm üha enam tahtnud teda Isa juurest eemale tõmmata. Me istusime suures peaaegu et pimedas kirikusaalis ja arutlesime erinevatel teemadel. Lõpus oli mul võimalus temaga palvetada ning anda talle edasi sõnumit sellest, et JUMAL tahab võtta meie koormad enda peale. Ta tahab anda meile rahu ja hingamise. Ta tahab anda meile midagi, mis paneks meid elama. See on sõnum ka minule endale. Jumal on NII vägev. Mitte ainult siis, kui on EC või noortekas, vaid IGA PÄEV!


Ma ikka veel imestan, kuidas üks nädal võib olla nii sündmusterohke. Selle nädala jooksul, 26. juuli -2. august, kogesin ma nii palju erinevat. Esiteks rõõmu, mis avaldub, kui näeme pealt, kuidas mitmed noored inimesed otsustavad oma elu anda Jumalale. Siinkohal mainiksin ära 29. juuli ja kellaaja 2:15-2:30 am ning nimed: Loreta Tiits ja Helina Väli! Nemad tegid umbes sel kellaajal minu, Innari ja Mirjami juuresolekul oma päästmispalve. Kas pole mitte vägev? Tänu Jumalale Mirjami eest, kes neid klassiõdesid laagrisse kutsus ning oma südant nendega jagas. Miski ei jää tasumata!

Eelmises sissekandes kirjutasin valust ja kurbusest, mis mind mitmeid päevi on vaevanud. Ma tean, et see tuli just sellepärast, et ma otsustasin enne laagrisse minekut teenida- anda see aeg Jumalale selleks, et ta saaks mind kasutada Sandra ja teiste tarvis. Ja nii reaalne kui see ka poleks, suutis kurat mind väga kerge nipiga sellelt teelt kõrvale ajada. Ma tundsin suurt rahutust, muret ning süüdistust oma sees, sest mäletasin, mis eesmärgiga ma laagrisse olin tulnud ning tajusin, et miski kallutab mind minu ülesandest kõrvale. Ja nii raske oli seda tunnet lõpetada või 'ära ajada'. Ma teadsin, et vaid Jumala saab mind täielikult aidata ja sellepärast võtsin ette mitmed jalutuskäigud, et olla ja mõelda ja palvetada. Hetkeks see nagu aitaski, aga nendelt tunnetel ja emotsioonidel oli liiga suur võimus mu üle. See jätkus. Viimasel laagrihommikul tabas see mind jälle. Ma rääkisin Samanthaga ning me palvetasime. Pärast läksin ma üksi jalutama ja avasin Kaarma surnuaia värava. Ma vaatasin neid haudasid seal ja avastasin ühelt neist tuttava perekonnanime ning nagu hiljem selgus, oli see mu vana-vanaema oma. Sellelt lugesin kirja:'Suurel hommikul näeme jälle'. Mitte see sõnum otseselt ei puudutanud mind, vaid see teadmine, et JUMAL oli ka seal minu kõrval. Temal ei ole piire ja kohti, kuhu ta ei pääseks.

Kusjuures, ma tunnen end nüüd palju paremini. Kui keegi minu pärast palvetas, siis aitäh Sinule! Mul oli eile õhtul võimalus rääkida oma vanematega ning see aitas. Nad said teada mu murest ning, isegi, kui nad mingit eriliselt 'pikka' nõu mulle ei andnud, aitas see ikkagi.


^{Ps 139:2}Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen; sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.

Üks laul, mille sõnad mulle ühel jalutuskäigul kõrvu jäid:
Brooke Fraser- Love is waiting.

"..I'll be waiting for you baby
I'll be holding back the darkest night
Love is waiting til we're ready,
til it's right"


Palju mõtteid ja sõnu, aga peamine on see, et me peaksime Jumalat kallimaks kõigest muust.



R.