Never give up!: You're the reason that I live.

Ma pole kaua kirjutanud. Lisaks ajapuudusele võin tõdeda, et võimalik, et polegi palju, millest tahaksin kogu maailmale ..või siis osakesele sellest, jagada. Kuid siiski. Kõik on uus septembrikuus.

Kool algas. 12ndasse klassi oli isegi veidi meeldivam astuda kui varem, siiski viimane ju. Kõik minutid, mis koolis veedan, lähenevad 20ndale juunile- lõpetamisele. Iseenesest ei ole asi üldse nii hull ja kindlasti kunagi kahetsen, et ootasin 'suureks saamist' , sest nii lihtne on ju praegu elada ja olla ema-isa ' laps' .

Anna Maria, Iris ja Liisa läksid mandrile õppima. Ja Mari läheb peagi järele. See peaks olema loomulik, et tunnen nagu minagi peaksin nüüd kusagile minema. Imelik on püsida siin, kus enam mitmeid kalleid pole. ÕNNEKS, pole ma siiski üksi. :) Ma püüan endale selgeks teha, et see 1 aasta Saaremaal peab olema minu väljakutse, pühendumine uutele inimestele ja Jumala tahtele. Tihti ma unustan oma kiirete nädalate sees ära, et IGA nädal on väärtuslik ja täis erinevaid võimalusi, mis tihtipeale märkamata jäävad. .. Kui ma vaid saaksin teha midagi, mis ei oleks tüüpiline ning igapäevane, vaid hingamine haigetele hingedele.

Seoses kooliaasta algusega tekkis mitmeid muresid. Ma teadsin, et 12 klass võib osutuda parajaks väljakutseks, samas ma ei tahtnud muusikakoolist päris loobuda ning lisaks tundsin vajadust mingisuguse trenni järele. Ma ei suutnud välja mõelda päevaplaane, et neid asju sättida nii, et kõik oleks tehtud ja mina ise ka seejuures ellu jääksin. Ma küsisin mõnedelt inimestelt nõu, sealhulgas ka oma kallilt vanaisalt. Ta ütles, et võib palvetada selle pärast.
Ma ei suutnud ikka veel leida ideaalset aega oma viiulitundide jaoks. Ühel pühapäeval Heldi ütles, et ehk saaksin teha kaks tundi järjest- see tähendanuks, et oleksin käinud ainult esmaspäeval viiulitunnis. Ma olin ise ka sellist võimalust hetkeks kaalunud, aga ma ei uskunud, et õpetajale see meeldiks. Samal päeval rääkisin õpetajaga ja enne, kui mina midagi selle mõtte kohta mainida olin jõudnud, tõi tema ise selle variandi esile. Ma sain ülirõõmsaks. JUMAL ei hiline kunagi!
Isegi, kui mõni peab sellist 'asjade-kokkulangevust' tavaliseks nähtuseks ning arvab, et see on kõigest lapsikus lugeda välja igast detailist Jumala kätetööd, ei kavatse mina liigitada selliseid taevaseid juhtimisi mingite 'saatuse' siltide alla. See oleks sama hea, kui õelda kellelegi: "Ole mõistlik, ära näe selles päikeseloojangus ilu ning pisaras võlu. " ..

Laupäeval oli Siionis suur ülistusõhtu. Algas kell 14 ja lõppes kuskil 21:30. Võimas. Eriliselt nautisin Timo Lige ülistust. Ma sain nutta. See oli hea. Jumala palge ees saavad murtud südamed parandatud ja mured kustutatud.
Innustav on teada, et Jumal ei ole meie kõrval ja meis tegutsemas ainult sellistel suurtel ja võimsatel koosolekutel. Isegi täna, meie kooriproovi alguses, mil mängisin ülistuslugusid, et alustada palve ja kiitusega, tundsin midagi erilist ja kosutavat. Iga päev on kingitus.