Ta sünnitas ime.

Pole juhuseid, on juhtimine.

Päeval enne kella nelja läksin haiglasse vanaema juurde psühhiaatriaosakonda, temal oli töövahetus ja mul oli vaja natuke kudumisalast abi. Ja tegelikult on alati põnev seal osakonnas käia. Vist oli see eelmisel korral, kui sealt isegi abieluettepaneku sain. Oleks mees siis sõrmustki pakkunud, aga ei! Seega ei saanud ju ka jaatavat vastust tulla. Haha. Vanaemalt on ikka põnev küsida, mille pärast üks või teine patsient haiglas sees on ja kuidas nad käitunud on. Täna nägin ühte noort tüdrukut seal ja sain tema kohta teada, kuidas ta olevat pidevalt kuulnud, et Jumal käsib tal koguaeg koristada. Nii ta siis koristas ilmselt hästi palju ja ma nüüd täpselt ei oska öelda, kui hulluks see asi siis läks või mis täpselt juhtus. Mõtlen, et ehk peaks kõik pedandid korraks haiglasse panema, sest äkist on neil sama viga küljes. Vabandust, A! ;)

Nonii. Ükshetk siis pakkusin vanaemale välja, et võiksime sünnitusosakonda jalutama minna. Mul on see kiiks, et kaks korda olen Tartu Tervishoidu Kõrgkooli proovinud ämmaemandaks sisse saada, aga pole õnnestunud. See teema huvitab mind endiselt, aga ei oska ette näha, kas see huvist kaugemale ka kunagi jõuab. Seal osakonnas sain jutustada ühe ämmaemandaga, kes parasjagu oma vahetuses oli ning sain aru, et hetkel ühtegi kohest sünnitajat majas pole. Tore oli rääkida sellegipoolest kuni hetkeni, mil rase naine koos mehega sisse astus ning teatas, et laps hakkab ilmselt sündima. Vau. See oli võimas. Vanaema muidugi teadis mu kauaegset soovi sünnitust pealt vaadata ja kuna ma ise ei tahtnud luba küsima minna (tegelikult ilma loata ei tohi võõrad sünnitust pealt vaadata), siis ta ikkagi küsis ise ja veel sündimata lapse ema ja isa olid sellega nõus.

Ämmaemand andis mulle kitli ja mingid sisejalanõud ning läksin sünnitustuppa. Kui natuke enne viite naine alles haiglasse tuli, siis 17. 24 oli pisitüdruk juba käes. Hästi puhas ja ilus sünnitus oli. Lapse isa lubas minul nabanööri läbi lõigata, kuigi ma olin neile täiesti võõras. Pärast nägin platsentasünnitust ning ämmaemand tutvustas mulle seda ollust lähemalt. Lisaks lasi ta mul vastsünnitanud emal katsuda tema emakat (kõhu pealt muidugi), mis nüüd tühi oli ja sellepärast ka palju väiksem. Laps on tõeline ime ikka! Vahel mulle tundub, et loote teke ja areng on suurim tunnistus sellest, et Jumal on olemas.

Kahjuks iga sünnitus ei lõpe niivõrd hästi nagu see tänane. Lapsi sünnib surnult, väärarengutega või nii mõnigi kord on emade ja laste elud suures ohus. Jumala arm, et mina olen tervelt sündinud!

Lisan ühe huvitava illustratsiooni ka. Enjoy! :)