Mu armsal vennal ja mõnelgi teisel on eesti keele eksam tulemas ja ehk mõne kirjandusliku näite saab minu eelmisel aastal kirjutatud kirjandist omistada, kuigi eksami ülesehitus on sel kooral uudne. Punkte sain üpriski vähe- ainult 70. Kirjavigu oli liiga palju ja ega ma neid tegelikult praegugi ei oskaks vist väga parandada. Ma soovitan kirjutada lihtsamaid lauseid ja mitte selliseid pikki ja keerulisi nagu mina kasutasin ja mitte kalduda liiga sügavasse ja keerulisse teemaarendusse, millest on liiga raske aru saada. Ära ole lihtlabane, aga ole mõõdukalt lihtne! Enda mälu järgi trükkisin kirjandi arvutisse ilma vigu parandamata. Loodan, et on abiks.

„Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse“ (Theodore Parker)

Elu on miski, mille tekke üle vaieldakse, argumenteeritakse, luuakse sel teemal uusi teooriaid või lükatakse vanemaid ümber. Abstraktset, mille üle mõelda, on palju. Alustaksin lihtsamalt, põhitõest, mis ütleb: elul peab olema tähendus. Kui keegi küsiks minult täna: „Kas eesmärk on see, mis annab elule tähenduse?“ vastaksin jaatavalt ning hakkaksin vastavat teemat lahkama hoopis sügavamalt, esitades möödaminejale hoopiski määravamad küsimused: „Kui oluline on inimese elu õige eesmärk tema enese ning teiste isikute jaoks? Millist mõju avaldab eesmärgita elu?“

Usun, et taolisi küsimusi ei tule ainult esitada, vaid enda elu eesmärgile tuleb mõelda ning suunata lähedasi sama tegema. Kui Immanuel Kant läheneks antud teemale filosoofilisest vaatepunktist, pidades silma ees uut teaduslikku ainekäsitlust, siis mina leian, et antud küsimused ning vastused on olulised ning praktilise väärtusega. Läbimõeldud, õige ning pikemas perspektiivis ülesleitud elu eesmärk ei motiveeri ainult iseennast tähendusrikkalt elama, vaid mõjutab laia ampluaaga paljusid teisigi. Leian, et viimatiöeldud mõtte illustreerijateks sobiksid kristlased, kes enda elu kaugeimaks eesmärgiks püstitatud paradiisi-pääsemisega, on toetajaskonda leidnud paljude inimeste-eriti vaeste, heidikute, kodutute-seas. Põhjuseks on kristlaste kõige olulisema elu eesmärgi mõju nende igapäevase teguviisi, kõnelemise ja olemise tähendusele. Teha head, olla toeks, kanda üksteise koormat-on ilmselt Jeesus Kristuse enda küllaltki lühikese, kuid täiusliku elu eeskuju tema tänasele järgijaskonnale. Siit mõtetega jätkates jõuan veelgi tähtsama avastuseni: ühe inimese elu eesmärk võib anda teise isiku elule hoopis uue tähenduse. Kui kristlased usuvad, et Jeesus suri ristil kogu mailma pattude pärast selleks, et inimkonnal oleks avatud tee igavesse ellu, julgen hüpoteetiliselt väita, et Jumala Poja ülim elueesmärk oligi surra ristil, et tühistada kogu maailma patud. See üllas tegu andis tähenduse Kristuse enda elule kui ka nendele miljonitele inimestele, kes seda maailma kõige levinumat usundit esindavad.

Vastupidiselt eelnevale näitele, kus ühe altruistliku inimolendi ülla elueesmärgi tähendus mõjutas positiivselt paljusid isikuid, leidub ka negatiivsemaid äärmusi. Selle all pean silmas inimesi, kellel puudub tähendusliku elu jaoks vajalik eesmärk. Inge Ojala kirjutab oma teoses „Andesta- ma kasvasin tänaval“ Tallinna Koplirajoonides elavatest tänavalastest-nendest, kelle vanematel ei ole olnud elu eesmärki, mida edasi pärandada. Autor kirjeldab, kuidas lapsed elasid urgastes, peidikutes, tegelesid suitsetamise ning liiminuusutamisega, kogudes raha prostitutsiooni ja röövimisega. Jah, võiksin oletada, et nende ühiskonna ning perede poolt hüljatute igapäevane eesmärk oli veidi toidupoolist hamba alla saada ning järjekordne raske öö mööda saata, kuid usun, et see ei olnud elu tähendus, mille nad vabatahtlikult oleksid ise valinud. Siin avaldubki üks võimalikest eesmärgita elu mõjudest: tänavalaste joodikutest vanemate tähenduse ning motiveerituse kaotamine nende eludes omab hävitavat tagajärge süütute olevuste jaoks.

Kui Theodore Parker räägib eesmärgist, mis annab elule tähenduse, siis leian vajadust selle väite täpsustamiseks: „Õige eesmärk on see, mis annab elule tähenduse.“ Tsitaatlausesse lisatud mõneti abstraktse sõna abil pean silmas eesmärki, mis on püsitatud vaadates elu kaugeimaid perspektiive. Lause pöördväärtus võib siinkohal anda selgemat arusaamist mõeldust. On ju ilmne, et püstitatud vale elu eesmärk võib selle nurjudes viia enese kui elu kandja hävitamiseni- enesetapuni. Leian, et elu ülim eesmärk peab olema selline, mis iga tagasilöögi tõttu ei paneks elust loobuma. Näitena võiksin tuua iseenda. Nimelt, kui minu eksisteerimise kõige kaugem eesmärk oleks küpsuskirjandi sajaprotsendiline sooritamine, lõpetaksin oma elu ilmselt päeval, mil enda ootusele mittevastavast eksamitulemusest teada saan. Paralleele selle lihtsakoelise näitega Goethe loodud tegelase Wertheri või Stendhali Julieni olukorraga üksüheselt tõmmata ei tohiks, kuid abstraktne sarnasus on siiski leitav. Kui noore Wertheri kannatused tulenesid sellest, et tema armastatud Lotte temale kuuluda ei võinud ning mees elus milleski muus enam tähendust ja eesmärki ei leidnud, otsustas ta oma elule lõpu peale teha. Stendhal on kujundanud romaanis „Punane ja must“ teose peategelase Julieni elu mõneti Wertheri saatusest erinevaks, kuid nurjunud armastuses pettununa on ka tema nõus võitlemata surema. Nimetatud olukorrad ning sündmised on kõik suuremal või vähemal määral erinevad, kuid nende ühisosaks on sarnane elu eesmärk: saavutada see, mis ajaga kinnisideeks on kasvanud ning loobuda nägemast kaugemale. Ma ei püüa tõestada, nagu armastatu endalevõitmine oleks liiga väike eesmärk, mille nimel elada või vastupidi, peale ebaõnnestumist elust loobuda, aga usun, et alati tuleks raskustele vaatamata edasi liikuda ning leida ümberlükkamatu elu eesmärk, selline, mis jääks püsima, jättes alles elu, selle kandja kui ka tähenduse. Mina olen leidnud selle vankumatu eesmärgi Jumalas ning temale elamises, kuid iga inimene peab taoliste vastusteni jõudma iseseisvalt.

Inimene, kes kaks tuhat aastat tagasi elueesmärgi täide saatis surres süütult ristil, noor Werther või Julien, kes armastuse nurjumise tõttu piisavat mõtet edasielamiseks ei leidnud või Tallinna Koplirajooni tänavalapsed-kõikidel neil oli teatud kujuteldav eesmärk, mingi motiiv seni kuni elasid, kuid kas õige, teistest sõltumatu ning piisav et enda elule eeskujuks võtta või vastupidi, on iga inimese enda otsustada. Vastused tuleb leida ning nende mõju enda kui ka teiste elule on aukartustäratava tähtsusega.