Varahommikul kooli jalutades nägin kahte väikest poissi kaklemas. Noh..tegelikult nad ilmselt ei teinud seda halvas mõttes, aga mina ikkagi kartsin, et äkki on asi tõsisem. Koolikiusamine või nii. Läksin siis nende juurde ja tahtsin midagi öelda (nad lahutada), kuid sain aru, et lapsed räägivad vene keelt. Mis siis ikka, panin oma võimed proovile ja küsisin tõsise pilguga: "что ты делаешь?" ning läksin edasi. Tundus, et suurema poisi haare vabanes ja väiksem vist isegi naeris. Igaühel peab olema võimalus maailmaparandaja olla. Kasvõi illusioonis.

Olin õhtul kella 19 paiku loengus, kui õues väga kõvasti müristama hakkas. Ta võttis oma sõbra- vihma- ka kaasa.

Koju jalutades, plätud jalas, läksid mu püksid tagant põlveõndlani musta pori täis. Vaesekesed.

Kodu juures armsal looduslikul väljakul võtsin paljajalu ja tundsin märga pehmet muru jalge all.
Tartu kauni ja sooja kevade nimel tasus isegi see külm talv üle elada. Praegu on vana Dorpat natuke nagu Saaremaa. Selline kodu.







E
l
u

o
n

k
i
n
g
i
t
u
s
!