Sunday, April 17, 2011

Armastuse sündimine. Ha.


Vahel mõtlen, et elu on ikka üks pidev sundimine. Homme hommikul jälle. Esimene sundimine on enda voodist üles ajamine. Ja siis kõik muud sundimised sinna otsa. Tahaksin palju rohkem spontaanselt elada. Ilus unistus, et see oleks parem. Tegelikkus on aga alati teistsugune.

Tahtsin illustreerivat pilti ka sellele väheke morbiidsele jutule lisada ja huvi pärast googeldasin sõna 'sundimine' ning ühe sealtleitud minu arvates 'mitte-teemasse' pildi lisangi teile silmailuks. Äkki kunagi saan minagi aru, miks armastus sundimine on . Kindlasti on. Aga mitte selles primaarses mõttes.


Täpitähed ikka mõjutavad päris palju. [ü] on ju labiaalne kõrge eesvokaal ja pole sama, mis [u] ehk labiaalne kõrge tagavokaal. Olge siis ettevaatlikud! Ei tasu kaardile kirjutada: "Palju õnne tütre sunni puhul", kui oli plaanis midagi paremat soovida.

2 comments:

  1. Aga samas...
    Natuke peab ikka sundima, et ta üldse sünniks ju, egas ta niisama emakast välja ei hüppa vist. :)
    Ma arvan küll, et tõelise armastusega käib kaasas Sund. Kas pole mitte armastuse üks olulisemaid faktoreid, et sa paned kellegi teise heaolu enda omast ette. Ja ma usun, et seda peab küll vahel ikka sundima, lihtsalt ei pea mõtlema, et sund oleks midagi halba. Sama nagu sündki ju. Peab sundima, aga sünnib ime.
    ``Häbenemata kallistan päikset, suudlen sooja tuult. imeltlen oma Eestimaad väikest, naeratus suul.``
    Vau, milline vinge äikesetorm õues on!
    Head und, ralli.

    ReplyDelete
  2. Kohe näha, et laps käib ülikoolis! Labiaalne kõrge ü. Hea, Asssu, hea!
    Ma isiklikult arvan, et mingi hetkeni tuleb end tõepoolest sundida teatud asju tegema, aga kui need sisse harjuvad, oled sundimise üle võidu saanud ja enne raskelt tulnu muutub üha loomulikumaks, lõpuks ei pane Sa seda enam tähelegi. (:

    ReplyDelete