See, kuidas ma viimasel ajal olen käitunud, on pannud mind ennast peaaegu et vihkama(et mitte öelda, et ma seda juba tegelikkuses teengi). Ma olen olnud nagu närvipundar, riielnud igal võimalikult juhul oma õe, Irisega, ise teades ja tundes, kui halb mul endal selle juures on. Ma olen korduvalt kurjustanud oma sõbrannadega ning saanud aru, kui nõmedaks ja halvaks kaaslaseks ma seeläbi muutun. Keegi ei taha ju sellist sõpra, kes piitsaga ringi uitab ja sülitab surmavaid sõnu.
Ma olen suur kohtumõistja, tagarääkija, kritiseerija ning suure tähega Süüdistaja.
Sellistes olukordades saab saatan mulle eriliselt lähedale ja paneb mu peale kibestumust täis mõtteid.
See, et ma Jumalast kaugemaks olen jäänud ning elan patus, teeb elu raskeks.
Mul on vaja uut meelsust, uut armu, uut lootust, uut andestust.
Ma olen katki.
Ma armastan ju Teid, mu sõbrad ja perekond.
Andke mulle andeks.
No comments:
Post a Comment